Tänapäeval leiame nelikveolisi jeebikuid, kus erilised talikummid all, kraavis ukerdamas, perse upakil.
Seesinatine tihend on lollimast lollim, mis rooli ja istme vahele passib...
Paljud pseudokommunistide ajal elanud inimloomad mäletavad, kuidas mõnel lumerohkel talvel hädiste tagaveoliste massinatega, mis veel varustet suvekummidega, sõideti nagu nalja.
Keegi ei hukkunud, ei külmetanud, masinas, oodates abi.
Asja võeti ikka mõistusega, olgugi et tollane režiim oli jabur.
Ahjaa, põhimaanteed olid tollal lahti lükatud, ainult vähesed külateed olid lahti ajamata.
Aga needki aeti sama päeva lõunaks lahti. Kolhoosi-sovhoosi traktoritega.
Mul on meeles üks päev oma elus, kus ma pidin peale tuisku Väike-Maarjast Vaosse minema. Ilm oli päikeseline ja see nagu leevendas tuska sumbata tuisuvaaludes.
Õhtul tagasiminekuajaks oli tee lahti aetud.
Aga mis praegu?
Kütus maksab hingehinda, kõik kel trakatsid kodus, ei raatsi oma küttega appi minna, liiatigi värvitud kütusega – võib pollarite käest siukse trahvi kaela saada. Või riigi s.t. rahandusministeeriumi käest vastu pead.
Vanal heal ajal oli pea iga versta takka mingi talukoht, mis kolhoosi/sovhoosi ajal inimeselt ära osteti, pakkudes asemele kommunaalmugavustega korter keskuses.
Vabaks jäänud majad lammutati ja taluasemed künti sisse.
Et saada hektareid juurde, sellega koos rändpunalipp...
Rajooni autahvlil lõustanäitamisest me ei röögigi.
Selle tõttu inimesed külmuvad teel surnuks, et pole kuskile sooja minna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar