Viimasel ajal on nett helpimisest nii küllastunud, et pean kah mõne lauakõne maha pidama.
Samal ajal testin, kas sellest üldse asja on...
Niisiis jutt on mitte söömisest, vaid help.ee nimelisest kodanikualgatusest.
Kuna ma olen püüdnud raha kokku hoida sellise masina ostuks nagu seda on ATV, pean siiski nentima, et ilmselgelt universiumi tagumisse soppi seesinatine soov jääbki. Seda tublit töölooma ei kavatse oma lõbuks tarvitada. Vaid soov on endal natukenegi töö kergemaks teha. Metsatöö eelkõige.
Kaua sa ikka suudad poolemeetriseid notte kottu kärutada?
Üherattalise käruga kilomeeter-paar hoovist ja sääskede meelevallas pole see just eriti mugav tegevus. Talvel polegi nii väga viga, kuna kelk aitab hädast välja. Kuna mets on mul madalama maa peal, siis koorma tarimine on pidevalt ülesmäge...
Traktoriga, mida mul kah pole, ma sealt neid kätte ei saa - pärast on songermaa, katsu üht või teistpidi, ikka vesi loksub üle kummiku ääre sisse.
Olgugi, et kummikud kalameeste stiilis keradeni tõmmatavad.
Miks ma laenu ei võta? Või ei osta liisinguga?
Kurat, ma ei soovi pankureid nuumata, neil omil üle sajamiljoni rubla suurune kasum käes, mille nad nüüd minema kupatavad.
Nad võiksid ju ise mulle heast peast anda kuskil 10tuhat rubla. Ilma tagasi maksmise kohustuseta.
Niiöelda sponsorluse korras.
Jällegi heategu tehtud ja saab linnukese kirja panna.
Muidugi, siis on tekkinud mul endal kohustus aidata ka omalt poolt nõrgemaid. Kasvõi igakuiste väljamaksetena. Või kui koguneb suurem summa, saan rublad letti lüüa ning ütelda: anonüümselt soovin annetada teie lastekodule/tervishoiuasutusele/pansionaadile/varjupaigale/vms asutusele näiteks tuhatkond rubla kuus/aastas.
Nii võttes olen taolisel juhul rohkem andnud heateoks oma panuse.
Eks ole...
Seni aga häirivad pangast saabuvad igakuised kerjakirjad.
Mis sisaldavad umbes sellelaadset sõnumit a la ...pank on võtnud oma patronaaži alla lastekodu. Hea inime! Sul on võimalus anda ja kanda üle igakuiselt nii ja naa palju rubla. Soovitame seda teha otsekorralduslepinguga. Blablablaa...
Mul pole midagi anda!
Mul pole esimest pinsisammastki.
Teisest või kolmandast röökimata.
Ma olen paljusid inimesi aidanud nii või teisiti.
Mõnede külajuttude perra päästsin koguni kolme või enama asjaosaliste elugi.
Pannud isegi mõned inimloomad paari.
Ehkki need langevad aegade hämarusse, millest ma eriti ei taha siin lauakõnes mainida.
Sest need lähevad liig isiklikuks.
Noh, egas muud miskit.
Helpigem nüüd edasi.
8.2.11
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Röögi parem, kaugele sa oma röötsad tjuuninud oled. Viimase ööpäevaga tuli küllalt va valget maha, et teema jälle kaktuaalseks muutuks.
Praegu pole ju räätsadest eriti lugu: hang kannab minu nr. 42 kingadega minu 84 kilo ilusti peal. Räätsade ja muude abivahenditeta.
S i i l - Ega erti pole tuuninudki, viimasel ajal kimbutab pohmell koos metsatee sissetampimisega, jolki-palginottide kottuvedimisest röökimata...
Kurrat võtaks, nagu sellest veel vähe oleks, nikastasin selja kah ärr - natike vale kummardus oli. Täna pistsin lumealumiiniumid alla ning lasin mõnuga metsas ringi. Üks mõte tärkas küll pähhe, esiots koolutada veits ülespoole ja kui neetidega kinnitada sidemed, annab isegi sellise lume peal suusatada või liugu lasta...
Duhh - siinses metsas liikudes vajud kintsudeni lume sisse, ma proovisin oma nr. 46 naelakastidega järgi...
:D
Muide, mõnes kohas on lumekoorik kõva, kannatab isegi minu sada kilogi ära, astud-astud, järsku vajud läbi kooriku ning selg teeb lõksat... Palju polegi vaja.
Postita kommentaar