Päike pimestab, värske õhk uimastab, lumi kannab minusuurust kolget lausa ilma räätsadeta meetri jagu maapinnast kõrgemal – mõnel pool koguni kaks meetrit.
Kuuse- ja männihakatiste ladvad piilumas kauaoodatud päikesesoojust.
Jänese ilgelt suur nälg paneb ta üle aia hüppama, et ubinapuude kallale minna.
Rebase kah, aga pole veel juhtunud nende kahe kakluse platsi nägema.
Küllap reinuvader kaes, et haavikuemand vähe Lindanisa kilu mõõtu välja annab ja näib skeletina, siis ajas nälgiva jänese nagu koonduslaagrisse, et see rohkem liha luudele kasvataks.
Põllul jõlkudes sattusin äralutsutatud luudele pääle, misse olnuksid metskitse esijala kedrad.
Eks lume mineku aegu selgu täpsemalt.
No mitte ei taha, et talv lõpeks...
2 kommentaari:
Mhmh, meil kah lumi na kõrgeks kasvand, et üks öö on rebaspoiss aias sees ja väljas käinud. Aga oleks, et koer siis ka (seekord asja eest) häält oleks teinud? Ei, kus sa sellega, too kasutab kah ajutist hangeredelit ja käib sel ajal külapeal litadega litutamas.
:D
No siin saab olla ainult üksainus põhjendus - Loodus ei salli tühja kohta...
Postita kommentaar