Vaata, inimeseloom...

Käisin eelmine aasta ükspäev kohalikus hüpersupermegaminimarketis.
Sealt naastes sattusin kokku ühe väegade häste riietet noorsandiga.
Tema kõnetas mind esimesena.
Et kas mul on talle anda paarkend krooni suitsude ostuks.
No tohhoo kurat!
Kas ma näen välja kui mõni rikkur vä?
Mul kubemelappidega vanaisaaegsed püksid jalas, aegunud moekuradi lõike järgi jope, mis paaris kohas lõhkine ja takutuustid lotendasivad sealt välja, seljas – ja järsku ma nigu mõni moeahv?
No hakkasin juttu veeratama, et mis mehi te olete ja miks te minult raha kerjate, kui ise olete paremas dresskoodis kui mina, kes ma mitu-setu aastakest töötu?
Ta sinder ei tabanud nööki ära. Või oli ta nii hädas, et neelas selle alla.
Hakkas miskit seletama, mina katkestasin julmalt tema sõnamulina, öeldes, kui raha ei jagu siis tuleb mingi lõbu maha jätta. Või müüd oma rõivad seljast. Nii, et jäta oma suitsetamine maha, säästad raha ja tervist.
Kutt jäi lolli näoga järele vahtima.
Läks mööda paar kuud, kui jälle kohtasin sedasama kutti tänaval. Tahtis mind kõnetada, siis ilmselt tuli talle meelde, mis ma eelmisel korral rääkisin ja keeras keset tänavat ringi...

Nii...
Mälumülkast keksisid veel mõned juhtumid pinnale.

Aastaid tagasi, kui veel ruubel maksis, olin kimpus mõnede koolivendadega, kes nurusid pidevalt raha.
Need olivad minust vanemad, noh - nooremaid ikka kiusatakse.
Ühel hetkel küsisin neilt, kas te sõnapidajad olete?
Teeme siukse tehingu, et ma annan teile kahekümne kopika asemel 50 kopkat. Järgmisel korral, kui tahate minult raha saada, siis maksate mulle enne ühe ruubli tagasi. Nõus?
Sellest ajast ei noritud mult ühtki kopikat.

Siis, kui kroon valitses, oli tüütu siinkandi jõmmide rahanuiamisi kuulata.
Andsin siis ühele jõmmile Tammsaare ja lugesin sõnad peale: "Sa küsisid mult 10 krooni õlleraha, aga ma annan sulle 25. Võta see omale ja ära enam mind tüüta. Lihtsalt häbi on, kui sina tugev mees, kes sa tööl käid ja tuled minusuguse töötu juurde õlleraha kerjama. Mul paraku rahapuud ei kasva, nii et jään paar söögikorda tühja kõhuga kannatama..."
Keerasin selle jutu peale otsa ringi ja tulin tulema.
Aga jõmmile ei jõudnud ilmselt see jutt pärale.
Järgmisel korral kokku trehvates lootis ta mult jälle raha saada.
Kui ma talle meenutasin eelmise korra juttu, siis mees läks näost tulipunaseks...

Miks see nii on, et töölkäivad inimesed ei tule oma rahadega välja, samas kui mina üritasin selle piskuga, mis riik mulle maksis pinsi näol?

Jajaa, ma olin teeneline penskar.
Te ei teadnudki???