30. juuli k.a.

Arhiivis kolades avastasin 30. juunil kribatud mõtiskluse või aruande, mille pidin sel päeval veel üles riputama. aga ju siis tuli midagi vahele, et siia see ei jõudnud.
Nüüd parandan selle vea ärr...

Nomaitia.
Siuke uimane tunne on sees.
Ärevus.
Masendus.
Õigem oleks öelda: Sitt tunne.
Ajudes on kogu asi kinni.
No mis teha – pikad juhtmed.
Teadagi, needsinatised pikad juhtmed on kerele nuhtluseks.
Pohmakas?
Eehh... Ei usu nagu.
Pidin eila õdaq ühe õlle tegema, aga unustasin ära.
Üleeila kah miskit kangemat ei pruukinud.
Nõnda, et see põhjus on veel tuvastamata.
Nüüdki, kui õues liikusin, tunnetasin kõige vastu apaatsust.
Las kallab!
Mina vaatan oma klaasistunud okulaaridega, justkui unistavalt, kaugusse.
Aga ma ei unista.
Magada tahaks.
Siuke uni on peal, et lase olla.
Täna öösel uni lännu kella nella paiku kurat teab kuhu.
Siis vähkresin oma koikus.
Lõpuks haarasin ühe suvalise kirjateose ning lambi süttides keskendusin selle lugemisele.
Tund-paar hiljem mõtlesin, et mis kuradi pärast ma nüüd sedasi piinan ennast.
Tegin aseme ärr ning kadusin õue.
Kooserdasin paar tiiru ringi siis tagasi tuppa.
Vaatasin kella – see näitas kuus kolmkümmend.
Laupane päiv kah, et kohvitamist nii vara teostada ei tahtnu.
Loivasin tagasi asemele.
Nõnda kui pea diivanipatja puutus, nii magasin nigu laip.
Õudus.