Niisamuti nagu ka pohmelliajastust.
Vähem alkohoolivust enda suhtes – ütles mu aju lauba hommikul.
Kus see aju siis oli, kui ma eelmisel õhtul juba „raskejõustiklasena“ rekordeid ületasin?
Huvitav tähelepanek – pohmakat polnud.
Ju siis hästi puhas kraam oli.
Tavaliselt ma juurdlen elu üle nõnna, et juuksed näitavad hallinemise märki.
Juuste hallitamine pidavat tulenema neerudest, siis pühaba hommikul ärgates ei saanud mina muud kui oiates end kõverdada.
Päev otsa pidin vaatama, et vale kummardust ei teeks.
Lõunaks paremaks ei läinud, siis otsustasin saunaahjud kütte tsurgata.
Peale endale tappa andmist oli sihuke nooruslik tunne man, et korkisin paar õllet lahti.
Küünlavalgel kiiktoolis kiikudes nautisin seda va kunagist krigisevat biiti, mis väljaveninud magnetlintidelt mu lokaatoriklappidesse voolas.
Mnjah, seda viimast korda...
Lisasin paarkend minutit hiljem pildilise kujunduse krigisevast ja kriuksuvast biidist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar