Mikrokosmos

Mitmel aastal oli Tros jõudnud tundra kõige tagumisse serva, kus lumeväli ja jääklibune külm merevesi mehe pika teekonna lõpetas. See ei olnud esimene kord, kui Tros taas hämarusevööndi haardesse jäi. Eelmiste aastate kogemused olid õpetanud talle nappide pääsemistega, et nüüd oleks aeg tagasi pöörduda. Tros silmitses kahetseva pilguga pikalt hämaruse tumedamat viirgu, mis laius horisondi kohal, vangutas pead ja ohkas.

Aastasadu tagasi kohises laiuva kõnnumaa asemel ääretu taiga.
Toonased loodusrahvad oskasid seedritega vestelda. Puud aitasid nälginuid ja eksinuid, pakkudes vaiku haavadele, seemneid söögiks ja kuivanud oksi keha soojenduseks. Rahulik tuulekohin latvades suigutas paljud unele, millest vähesed ei virgunud. Nii nad istusid tardunult, tuules kaarduvate latvade mõjul ligipääsenud päikesest ja kuukiirtest silitatuna, öid ja päevi puu najal, pilk suunatud kaugusesse.
Hundid ja tiigrid käisid mõnikord puude tagant piilumas, kuid mitte kunagi ei läinud nad kerget saaki nähes seda oma kõhutäieks vormistama, olgu nälg kui suur.
Ainult sooblid ja oravad vilksatasid siin-seal ladvus, puistates peenikesi oksi-okkaid ja käbisid puude all istunute ette, kust töökad sipelgad omakorda tarisid need eemale oma pesatäiteks.

Suur sõda hävitas kõik selle, mis oli.
Ainult üks punastest tellistest sein jäi püsti.
Inimkond loobus.
Loobus unistamisest.
Ränk sõda sai järsu lõpu...

Ellujäänud rahvas, kes tulnud uudishimust üle maailma kumava valguse peale, oli jahmunud. Hämarikutsooni külm tumelilla ähvardav toon segatuna tulikuumade punakollaste leegihetkedega paelus pööbli tähelepanu.
Suuri silmi ahmisid nad enda mällu kogu seina katvat taiest.
Paljud nägid selles maalis iseennast, vähesed enda toimepandud tegusid.
Pea kõik tundsid südant meeleheitlikult verd pähe pumpamas. Süvenev õhupuudus pani hinge vaakuma.
Kuid nad ei langenud maha, vaid hõljusid sealsamas ringi.
Kuni vaikne tuulpuhang pihustas inimkonna viimsed riismed vastu seina tolmuks.

Tros tõusis müüril püsti.
Ta teadis.
Sirutades jalad harki ja käed välja, moodustas ta viimse kujundi da Vinci kuulsast kritseldusest.
Ettepoole kallutades kadus kindel pind jalge alt.
Ükskõiksus haaras Trosi oma võimsusesse.
Määramatult kaua kestis see lend.
Kütketest priina!
Vabalangemine...