Kamoon! Lonkavaid julle!

Viimast korda sel aastal pügasin pead.
Annab ikke lolli otsida – vastu talve ajab peanupu kiilaks.
Norrmaalne!
Alustasin nagu alati kuklast, liikudes keerukohta.
Tagant peaaegu paljas, kui massin seisma jäi energia otsalõppemisel.
Vaatsin pisikesse peeglisse – sealt vahtis vastu üks lõust nagu vana-vene pioneer.
Kobisin tuppa tagasi, pistsin juhtme järgi ja jätkasin sealt, kus mul ennist pooleli jäi.

Et miskit teha polnud, siis lonkisin täna looduses.
Mitte midagi erilist polnud, kui tihased lasid mind hästi ligi.
Mulle enesele ootamatult.
Varem nad ei usaldanud mind.

Jõulud...
Aru küll ei saa.

Aga aeg võõrsil oli kiire, mille sisse mahtus minu tagasihoidliku isiku ülendamine hukkamisebrigaadi „totenköpfen“ haiskesselfüüreriks, mitte mingisuguseks sturmbannvonn-teab-mis-veel füüreriks.
Küsisin kolmanda laari ajal, et kas karv tuleb ikka maha?
Vastuseks ühmati: tuleb-tuleb.
Mõne aja pärast olid habemeajajad oma väitsadega minu man aru pärimas.
Selgus, et geisrivedaja mõtted olid parasjagu õdaqpoolsel suurel peol.
Isegi hästi sujus.

Otsisin jõuludeks omale parajaid saekaitsepükse.
Mida-seda polnud.
Siis majutasin antud rahasumma mujale.
Vaatsin, et vanad saapad mis viis aastat vastu pidand, ei näidanud sugugi viisakat muljet – siit-sealt narmendavate pealsetega, lapitud nööri ja väsinud väljanägemisega pole erilist lootust...
Ostsin hoopis talvesaapad linnas käimiseks.
Et nad vastu peaksid, tegin liigud.
Liitrine viski soodushinnaga.
Kui täna ei saa tühjaks, siis homme ikka saab.