Piparkoogimajake

Kevadine päike oli puulatvade taha vajunud ja endine soe asendus jahedusega. Olin just lõpetamas puude lõhkumise ja ladumise selleks korraks, et päev korralikult erru saata, kui kuulsin Penivillemi hoiatavat haugatust. Seejärel vaikset mootorimürinat, mis tanumalt kostis mu kõrvu. Tõstsin pilgu. Puudevahelisel teel ukerdas punane sõiduk. Jõudsin masinatüübi tuvastada ja mu mõistus tõlgendas nähtu eksinuks. Haarasin mõlemad kirved kummagi käe otsa ja liikusin rahulikult mõõdetud sammul rehielamu poole. Minu ja punase sõiduki vahele jäi tihe sirelihekk. Ma ei pööranud üha tugevnevale mootorimürinale tähelepanu. Astusin heki varjust teele, kui juba vajutati pidureid. Sõiduk jäi mu kõrvale seisma. Tumedatest toonitud klaasidest oli võimatu sisse näha. Penivillem sörkis ümber masina ja nuuskis siit-sealt, tõstes rataste juurest jalga. Kehitasin õlgu – hoov oli sõiduki ringikeeramiseks piisavalt avar. Varemgi oli neid juhtumeid, kus eksiti õigest teeotsast minu kodurajale.
Sain paar sammu edasi astutud, kui naishääl mu peatas. Mõtlesin, kust kuradi kohast ma seda kuulnud olin, et nii tuttavalt kõlas teine.
„Ma ikka ei eksinudki ära. Tere kah! Ega koer hammusta?“
„Tere-tere üle pika aja! Hammustab ikke. Oota veits masinas, kui ma Villemi ohutusse kohta saadan. Tule nüüd, Villem! No ära sa urise ühti! Kõik on omad ju. Tule!“
Penivillemi tema aedikusse kinni pannud, viipasin autosolijale, et ohtu enam pole.

„Astuge edasi ja tundke end nagu... külas. Lubage mantel mulle, ma riputan ta nagisse. Kohvi või teed?“
Vesi mulises kannus nagu segane. Ega selles olnud midagi erilist kui vana kannu elektroonika oli pehmelt öeldes tuksis. Ma pole viitsinud asemele osta uut kannu, mille küttekeha vähese katlakiviga kaetuna rivist väljub. Vajutasin nupust nikastunud kannu vooluvõrgust välja. Natuke aega settimist ja võiski vee välja valada. Mu külaline valis teepakkide assortii hulgast samasuguse paki, mille mina valinuks, kuid seda oli järel üksainus pakike. Võtsin huupi ühe teise maitsega teesegu.
„Kiidan su valikut!“ ütlesin ükskõikse tooniga, „Paar küsimust jääb mind painama, kui sa jätad vastamata. Nimelt, millega olen su külaskäigu ära teeninud? Ja kuidas oskasid siia tulla?“
Mu külaline muigas paljutähendavalt.
„Teisele küsimusele on lihtsam vastata. Vallamajast. Teil on nii abivalmid ametnikud. Ma olin lausa üllatunud.“
„Eks ta nii ole. Ma pean vist neile seal vallamajas ütlema, et teiste kohta võite lobiseda, aga mind ja minu elamine jätke välja! Kuidas võtta – lahked ja abivalmid ametnikud!? Maamaksu nööritakse nii, et vähe pole. Nad kuradid ei tee ka seal midagi. Vallamaja ees olev park on võssa kasvanud. Tagusest ma ei räägigi. Võtaks ja liigutaks veidi oma persetki – tühjagi... Viimati ostsid nad vallarahva rahadega jube kalli kohviaparaadi, mis vallamaja fuajees, nagu sa tähele panid, oma lõhnadega külalisi eksitab. Nii, et kõik viimatised väljamaalased, olgu nad sealsetest omavalitsustest või tulid oma kulu ja kirjadega, osutasid oma näpuga peakolule. Sulle kohvi ikka pakuti? Muide, ma mõtlesin, kuidas mina sellest kohviaparaadist kasu saaksin – nimelt igal hommikul olen nagu viis kopikat vallamaja ukse taga ja kaks topsitäit kohvi tasuta kõhus. Ma ei viitsi aga igal hommikul poest läbi astuda, et sealt mingeid snäkke kohvile juurde osta. “
Mu vestluskaaslane muigas taas.
„Nojah, kaugevõitu samuti, vaatasin auto spidokalt – tsirka 20 kilomeetrit.“
„Aga vähemalt hüva trenn igal hommikul.“
„Mida kõike kohvi nimel ei tehta...“
Irvitasime täiega.
„Ahjaa, sa pidid nagu vastama mu esmasele küsimusele, aga ma taipan niigi. No ei tasu kondoomi puhuda. Eriti veel kõhus. Teeb ükskord paugu. Ja siis otsi luubiga pimedas toas tükke taga“
„No ma ei saa aru, kust sina seda tead? On näha?“
„Näha või mitte, selles pole küsimus. Ütleme nii, et mehelik vaist. Kuhu sa oma lapse isa jätsid?“
„Linna jäi...“
„Mhmh, su toon on ärritunud. Sellest järeldan, et läksite raksu. Masin on su ämma toodud? Miks sa mind imeliku pilguga kaed? Ei, ma pole selgeltnägija. No kust ma selle kõik võtan? Deja vuks kutsutakse seda asjandust. Oot, ma esitan mõned küsimused oma arutluse sekka, ja siis tahaksin sulle mdagi näidata. Niisiis, masin on ämma oma?“
Naine mu vastas noogutas.
„Siis on varsti ka su kaasa siin. Kuidas ma tean? Sedatüüpi masinatel on tavaliselt keps peal. No kindlustusfirmad nõuavad seda. Nii et selle järgi tullakse kasvõi maailma teisest otsast kohale. Iseküsimus on, kaua su mehel aega siiapoole võtab. Ma arvestan ajaliselt nii – umbkaudu kuni kaks tundi – on su mees armukade ja omamishimuline. Kui see aeg piirdub kahest tunnist keskööni, on ta sulle ideaalne kaasa ja hoolib sust, aga kui ta keskööks kohale ei jõua, on ta armukese man. Või keps ei tööta. Lihtne, eks ole?“
„Ja sinu oletus oleks?“
„Kuskile ma selle kirja panin, kui lammutasin piparkoogist maja ning selle nahka pistsin...“
„Mida-mida?“
Nüüd oli minu kord muiata.
„Ära ole n'd nii uudishimulik! Elad kauem! Las ma tsurkan ahjud kütte, muidu on toad hommikuks rõsked. Senikaua võid vähe ringi vaadata ja endale meelepärast tegevust leida. Ja ega mul kaua lähe.“
Ahjud kütte torgatud, asusin pabereid lappama.
Leidsin üsna pea õige kaustiku üles, avasin ja vangutasin grimassitades pead.
„No kes see neid varesejalgu ikka näha tahab?“
Naasin kööki, kus põles kogu maja kohta ainus heledaim pirn söögilaua kohal.
Süvenesin kaustiku lugemisse. Ma ei märganud, kuidas mu külaline majas ringkäiku tehes mu selja taha ilmus. Võpatasin ta köhatuse peale.
„Ahjah... Nõndamoodi võid inimesel põie lahti ehmatada. Niimoodi siis – kirjapandu alusel on su kallis kaasa siin kolmandal tunnil. Head lugemist!“
Ulatasin täiskirjutatud klade külalisele.
„Vabandan oma loetamatu kirja ja stiili pärast. Kui jääb midagi arusaamatuks, siis küsi...“
Tõusin ja vabastasin oma koha.
Köögist lahkudes vaatasin hetkeks tagasi – kaunis naine, kummardudes luitunud kaantega klade kohale, süvenes lugemisse – ja ohkasin südamepõhjast.

„Kewadine päikeseketas oli puulatwade taha wajunud...“