Olen täheldanud, kui ümbruskonnas
rattaga ringi liigun, eravaldust tähistavaid silte on tekkinud nagu
seeni pärast vihma.
Mina mõistan aga täiesti.
Ehkki omaniku staatuses, pole mina aga
neid drastilisi samme astunud.
Hoolimata sellest, et oma kondamistel
olen leidnud oma hallatava heinamaa pealt:
Prügimäe, kus on isikuandmeid täis
okustaate, peamiselt päälinnafirmade vahelise kirjavahetusega.
Loetlematul hulgal kilekotte, kus McDonalds, CoffeInn, Statoil, Hesburger jpt. logodega ümbriseid ja topse ning muidugi ka pabertšekid, mis väljastatud Revali vastavatest toitlusasutustest.
Miinivälju – eriline tipp oli
hunnik, kuhu oli torgatud tühjakslaetud kõnekaart.
Seksodroomi, mis asub puukidest
kubiseval territooriumil. Siit küsimus, mitu aastat kulub
latekspreservatiivide hävimiseks tavalises looduskeskkonnas?
Kellelgi oli läinud äkki kõht lahti,
et visanud oma kallid täispasandet uued teksapüksid ja trussikud
jõe kaldale ning palja persega edasi liikunud. Seda rästikutest
kihavas kevades.
Keegi ehitanud väikese onni, mille
tagune klaasikildudest rikas. Eriti pudelipõhjaroosidest, mis püsti
ootasid ohvrit, kes peale astuks. Onni püstitamiseks üle jäänud
naeltest ei röögigi, kileräbalatest samuti.
Lõkkeplatsid, kus on põletatud noori
puuhakatisi, mis on toore jõuga rinnakõrguselt murtud , ning mille
ümber vedelesivad tühjad plastiksüütepudelid ja süütetabletid.
Jõe kaldalt olen leidnud loetamatul
hulgal tühje karastusjookide, kölni vee, viina, õlle taarat,
millega pole sittagi teha, sest sildid on lahti leotunud.
Paar maasturitäit jahimehi, kel on
aega püss palgel terve päev passida suurulukit, kuid kel pole
kunagi aega koprajahiks – jõgi piibreid täis.
Õpperaja, mille rajasid kohalikud
kooliõpilased mingi projekti raames, kuid omanikku ei peetud vaevaks
teavitada. Ega eelnevalt luba küsida.
Te linnavurled, ei mõika ühte asja.
Teil on linnades lausa kommunismus:
Töötate kellast kellani, peamiselt 8
tundi, siis asjad kotti ja meelt lahutama.
Teater, kino, kontserdiisaalid,
bordellid – kõik need kultuuritemplid asuvad linnades.
Tuletõrjekomandod, kiirabibrigaadid,
politseipatrullid ja muud turvaludrid on käeulatuses – viie minuti
jooksul kostev sireenihuilgamine lahendab pea kõik probleemid.
Pangad, kohtumajad, haiglad, suured
kaubanduskeskused...
No kuulge.
Mõelge veits maainimeste peale kah.
Maal ei saa töötada kellast kellani
nagu linnas – kui töö on vaja ära teha, siis läheb üsna
keskööni välja.
Tervis üles ütleb selle töötegemise
käigus – oota kiirabi pool päeva.
Varguse korral tuleb konstaabel koos
uurijaga alles järgmisel päeval. Kui veab...
Punase kuke kustutamise jätan
lahtiseks, olenevalt talukoha asendist võib majapidamine maani
põleda.
Kultuuritarbimise suhtes tuleb
maamatsil käia rohkem rahaollust välja – sõit lisaks.
Poodisid pole igas kolkakülas ammugi,
kuigi vanasti oli noid rohkelt.
Sestap pole ime, kui taluomanik oma
maad märgistab eravalduse sildiga.
Sellega ta ennetab vargusi,
tulekahjusid jne,. mis võivad, aga ei pruugi, tekkida (soovimatute) võõraste
külaskäiguga.
Me ei suuda veel mõtteid lugeda, mis
kavatsused sel või tol inimloomal on.
Turvaline kodu on kodu, kus pole
igavlevaid ringikaarutajaid.
Ja te, linnavurled, tahate
pseudoprobleemide tekitamise eest nõrutavaid kaastundeavaldusi oma
plöögasse saada...
Jätke linnaelu sinnapaika ja kobige
maale.
Ma tahaks näha, kaua teil see aega
võtab, kui te panete püsti sildi, millel kiri „ERAVALDUS“.
Võin kihla vedada, et esimese paari-kolme aasta jooksul...
5 kommentaari:
Ma saan aru, et pead mind selle eraomandi teema osas rumalaks ja palud mul olla arusaaja. Ma olengi arusaaja ja reeglina loata ei roni eramaale, prahti metsa ei jäta ja jahil ei käi. Ka minul on maal elamise kogemus olemas. Eramaa küsimust annab alati lahendada mõistlikult. Keela rangelt mets, keela heinamaa, aga ära keela aastakümneid kasutuses olnud teid. Ja kui kardad teekatte pärast, luba vähemalt jala tulijad ja ratturid läbi.
Mulle meeldis Viljandimaal nähtud eramaa silt, kus oli telefoni number, kuhu helistades sai küsida tee läbimiseks luba. Ma helistasin ja mulle lubati.
Lisasin omapoolsed vastused Katarina Mõttekodu plöögasse.
Ei hakka siia kopeerima.
Ühe asja tahaks siiski selgeks rääkida.
Rumal?
Ei, pigem haritud. Kuid väheke naiivne (vabandust väljendi pärast, paremat sõna ei tulnud pähe).
Hiljuti oli siin külas toime pandud vargus - uurija sai aega alles paar nädalat hiljem kohale ilmutada.
Ma küll ei usu, et silt oleks aidanud kuritegu vältida.
Küla tee on paaris lõigus mõõdetud kinnistu sisse, samas tee ise surutakse minu maksustava maa peale.
Niipalju kui mina mäletan, on riigi seadused mõõtmiste aegu muutunud kardinaalselt, et nõnda need segadused tekivadki.
Mul ei kasva raha puu otsas, et teiste lollusi kinni maksta.
Kröhöm.
Seksuaalarjumus lõi vällä.
Kõiksepäält lui' "piibreid" asemel vällä... nuh, tolle sõna, medä pruugitass äärmus-omoseksuaalide puhul, ku noo' järjekõrdselt prüükmä nakva, et näit tiss-kriminiirdasse.
Õõrusi silmä' rähmäst puhtass, lui uvvest - õigede, a ikke ropult. "Piibril" om tiidüperrä üts kahtlane kõrvaltähändüs...
Tegelt olless viil üttekomatõist kõnelda sel teemal, a aiga eriti pole etkel... jatkuu viikon kuluttua?
Nojah, isegi teisel pool suurt lompi olivad mõni aeg tagasi jahimehed hädas, kui oma ajakirja ostsivad - nimelt kandis nende häälekandja nime "Beaver" elik maakeelde panduna "Piiber", teenides kaaskodanikest puritaanide pahaseid, kui mitte vihaseid pilke...
:D
Postita kommentaar