Eravaldusest...

Olen täheldanud, kui ümbruskonnas rattaga ringi liigun, eravaldust tähistavaid silte on tekkinud nagu seeni pärast vihma.

Mõni linnalaps ei saa sellest tagamõttest arugi.

Mina mõistan aga täiesti.

Ehkki omaniku staatuses, pole mina aga neid drastilisi samme astunud.

Hoolimata sellest, et oma kondamistel olen leidnud oma hallatava heinamaa pealt:

Prügimäe, kus on isikuandmeid täis okustaate, peamiselt päälinnafirmade vahelise kirjavahetusega.

Loetlematul hulgal kilekotte, kus McDonalds, CoffeInn, Statoil, Hesburger jpt. logodega ümbriseid ja topse ning muidugi ka pabertšekid, mis väljastatud Revali vastavatest toitlusasutustest.  

Miinivälju – eriline tipp oli hunnik, kuhu oli torgatud tühjakslaetud kõnekaart.

Seksodroomi, mis asub puukidest kubiseval territooriumil. Siit küsimus, mitu aastat kulub latekspreservatiivide hävimiseks tavalises looduskeskkonnas?

Kellelgi oli läinud äkki kõht lahti, et visanud oma kallid täispasandet uued teksapüksid ja trussikud jõe kaldale ning palja persega edasi liikunud. Seda rästikutest kihavas kevades.

Keegi ehitanud väikese onni, mille tagune klaasikildudest rikas. Eriti pudelipõhjaroosidest, mis püsti ootasid ohvrit, kes peale astuks. Onni püstitamiseks üle jäänud naeltest ei röögigi, kileräbalatest samuti.

Lõkkeplatsid, kus on põletatud noori puuhakatisi, mis on toore jõuga rinnakõrguselt murtud , ning mille ümber vedelesivad tühjad plastiksüütepudelid ja süütetabletid.

Jõe kaldalt olen leidnud loetamatul hulgal tühje karastusjookide, kölni vee, viina, õlle taarat, millega pole sittagi teha, sest sildid on lahti leotunud.

Paar maasturitäit jahimehi, kel on aega püss palgel terve päev passida suurulukit, kuid kel pole kunagi aega koprajahiks – jõgi piibreid täis.

Õpperaja, mille rajasid kohalikud kooliõpilased mingi projekti raames, kuid omanikku ei peetud vaevaks teavitada. Ega eelnevalt luba küsida.

Te linnavurled, ei mõika ühte asja.

Teil on linnades lausa kommunismus:

Töötate kellast kellani, peamiselt 8 tundi, siis asjad kotti ja meelt lahutama.

Teater, kino, kontserdiisaalid, bordellid – kõik need kultuuritemplid asuvad linnades.

Tuletõrjekomandod, kiirabibrigaadid, politseipatrullid ja muud turvaludrid on käeulatuses – viie minuti jooksul kostev sireenihuilgamine lahendab pea kõik probleemid.

Pangad, kohtumajad, haiglad, suured kaubanduskeskused...

No kuulge.

Mõelge veits maainimeste peale kah.

Maal ei saa töötada kellast kellani nagu linnas – kui töö on vaja ära teha, siis läheb üsna keskööni välja.

Tervis üles ütleb selle töötegemise käigus – oota kiirabi pool päeva.

Varguse korral tuleb konstaabel koos uurijaga alles järgmisel päeval. Kui veab...

Punase kuke kustutamise jätan lahtiseks, olenevalt talukoha asendist võib majapidamine maani põleda.

Kultuuritarbimise suhtes tuleb maamatsil käia rohkem rahaollust välja – sõit lisaks.

Poodisid pole igas kolkakülas ammugi, kuigi vanasti oli noid rohkelt.

Sestap pole ime, kui taluomanik oma maad märgistab eravalduse sildiga.

Sellega ta ennetab vargusi, tulekahjusid jne,. mis võivad, aga ei pruugi, tekkida (soovimatute) võõraste külaskäiguga.

Me ei suuda veel mõtteid lugeda, mis kavatsused sel või tol inimloomal on.

Turvaline kodu on kodu, kus pole igavlevaid ringikaarutajaid.

Ja te, linnavurled, tahate pseudoprobleemide tekitamise eest nõrutavaid kaastundeavaldusi oma plöögasse saada...

Jätke linnaelu sinnapaika ja kobige maale.

Ma tahaks näha, kaua teil see aega võtab, kui te panete püsti sildi, millel kiri „ERAVALDUS“.

Võin kihla vedada, et esimese paari-kolme aasta jooksul...