Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage.
Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha.
Aga ei – nähes püünises kuivanud
sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid,
kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked
pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve
kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei
raatsi.
Mul pole toimekate kangrutega mingit
kana kitkuda.
Jajah, ma tean, et täna pidid
külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle
pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada.
Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse.
Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi
viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle
toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu
minema viia – hea oli et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin
vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi
lendama. Libe oli noh! Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.
Õhtul hakkas veel köha kimbutama. Ei
saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad
plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord
valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui
mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale tohtrile, hõõrub see
salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse
majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.
Kui vastu hommikut raskesse unne
suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja
asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha
harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tunsin, et keegi
paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte –
kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes.
Küll ta raibe lendas võrku kinni, et
magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos
signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid.
Käiakse ümber maja, kaetakse akendest
sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid
vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast
rääkimata.
Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd
tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban
kookonis.
Hiigelsuures kookonis!
Aga kuradima mahedalt soe on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar