Kopkas see on raske saak...

No ma’i tiagi enam.
Olles pikaajaliselt töötuna kodus, kasvas mu usk tööturu suhtes alles siis, kui mind järsku natist rabati ja tööle suunati ehk siis mootorvikatiga põdrakanepit niitma.
Maaomanik, kes mu palkas, vehkis esimesel kahel töötasu väljamaksel oma rahapatakaga.
Sihukse žestiga - et näädsa, kui rikas ma olen sinusuguse könniga võrreldes!

Kuid...
Ühel hetkel peale teist kohtumist, kui ma üksinda kultuurihooldust tegin, tabasin end mõtlemast, et kohe ilmub võsa tagant maaomanik ise ja palub mul lõpetada - sest tal pole mulle maksta.
See tajumine oli niivõrd ehe, et ma tundsin kohe-kohe asetatakse käsi mu õlale.
Aga ei.


Lõpetasin üsna hämaras. Seejärel anti järgmine tükk kätte. Sellega ühele poole saanud, järgnes veel kultuurihooldust mitmeks päevaks. Viimased tükid olid juba valgustusraie päralt, kus hind on teatavasti kõrgem.
Raha laekumine venis – arvestasin välja, et minul on saada pisut üle viiesaja rubla, paarilisel oluliselt rohkem. Viimasel tüki lõpus sai mul enesel mõõt täis ja võtsin aja maha ning ootan rahaollust.
Maaomanik, kelle juures kultuurihooldust sai teostet, aga ei taha enam telefonile vastata ega näole anda - viimati oli ta oma mobla üldse välja lülitanud.
Siis tuli meelde see ülalpool kirjeldatud tajumise asi.

Tule tööturule! -loosungile ütlen täie kibestumisega: Käi õige persse...
Edaspidi pean kogu raha ette ärr küsima.
Makstakse - teen töö ära; ei maksta – tõmmake lesta!

Rahast olen nüüd igatahes lage...
Enam ei andnud oodata isikukaitsevahendite soetamist.
Kõik oma säästud olen investeerinud just kultuurihooldust silmas pidades - Husqvarna 555FX, kaitseprillid, kiiver, kummikud, saekaitsega tunked...
Vaja oleks Typhoon-materjalist jakki, vihmaülikonda, võrk ja termopesu, kindaid jne.