Too ju vähese viina viga

Kurat küll.
Mu olemine tahab papud taevasse visata.
Tegelikult viskas juba.

Enne jaani oli mul viimast korda lõpuaktusel käia. Nüüd on mul suht suva – kohustused ennast kohale ilmutada on sedakorda otsas.
Sääl kotuses koosolemisel pakuti seda va mullidega veini, mida tuntakse vahuveini või kurat teab mis sammpaanja nime all, mille ma väga lahkelt ära kallasin päevakangelase pokaali.
Õhtul oli vaja end miskisele jurgale ilmutada, seetõttu pidin kaine olema, et üldse kohale ilmuda.
Hea oli liuelda, ligi tund sõtkumist – tuul aitas enamuses takka.
Enda nähtavaks tegemine läks üsna libedalt – kohe pakuti kõike head ja paremat, alates saslõki, hvooliumis küpsetet kala ja muu sinna kuuluvaga, lõpetades õllede-viinadega. Novot, ma võtse ainult õltsi ja haukasin pääle tahedat.
Ilm oli ilus ja lõke õige suurusega, kui käis üks kärgatus.
Vaatsin siis, et paar paari sügelist on köökusse vajunud. Kõigil pisarad silmis – ühel valust, teistel naerust. Selgus, et üks oli saand bazuukaga otse munadesse, ehk siis teisisõnu oli põletamisele toodud asjade hulgas üks makrohvleksi purk. Aii, see oli valus...
Ausalt, mul oli südamest kahju, aga teate seda va massipsühhoosi tunnet, kui enamus koomiliselt irvitab, siis läheb vähemus tahestahtmata sellega kaasa.

Kui jaanilauba lõuna paiku hiljem kodu poole väntasin, sain nii tuult ja vihma krae vahele.
Ilmselt siis külmetasin nii, et kesknädalal vajusin lihtsalt kokku.
Noh, pilt kadus ärr - kusemise tõttu langes igasugune rõhk mu sees, et enam polnud miskit parata...
Siiski toibusin saadud valu tõttu kiirelt ja roomasin neljakäpakil toa poole.
Oma koiku manu jõudmiseks pidin raskelt võitlema nonde selgusetu-hoogudega nõnda, et olin läbimärg. Ei jaksanud ma end asemele vinnata ega miskit. Natike hinge tõmbamist ning peale viimast ponnistust vajusin ei-tea-kuhu...
Magasin kaks ööpäeva niiviisi maha.
Eilseks oli nõndanimetet esialgne inimlooma tunne juba sees, et sai kahel jalal tatsuda.

Kaege te õnnetud, ma tean, et tõbist ei taha keegi, kuid minul oleks vaja ühte paarilist, kellega ülejäänd elu veeta. Seni on mu vaadelungid pehmelt öeldes metsa poole läind – no ei taha teps mitte ükski naishing minu raisakullilist nõtra persooni.