Lauba ommiq siis..

... kattis Raisakull oma nõdravõitu peakolu ribistatud munakoorega ja vänderdas küla peale. Mida lähemale sihtkohale, seda rohkem taevast vett alla tuli. Raisakull oli ettenägelikult pakkinud seljakotti Husqvarna kirjadega vihmamantli, ajas selle selga ja nii ta jõudis kohale üsna kuivana. Kohapealne talguliste emand oli ainult suud maigutanud ning lõpuks küsinud – ega ometi Raisakull ligunenud ole?
Mille peale oli Raisakull muianud ja urisend nokaotsast – pole häda miskit!

Ega molutada polnud midagi – kondiaurumasin garaaži, seljakotist rullikeeratud tööülikond selga, seesama vihmapalitu otsa ning tööpostile. Nagu talgulised oodanuks pikisilmi Raisakulli ilmutust, et saaks ainult tööle jalaga takka äiata.

Noorperemees pakkus enne veel koduõlutki, millest Raisakull üheainsama lonksu lürpis – nii ettevaatuse mõttes, sest mine sa tea kui kange see olla võib. 

Esmase soojana aitas Raisakull laudu virnast värvimistelki kanda, siis läks lahti aiapostide maassetsementeerimiseks. Laserniveleerijaga sai postidele kõrguse ja müürinööriga rivi paika. Pärastpoole sai vaadatud, et lausa saksa täpsusega. Peremehed olid lõõpinud, et jah, sauna vundament sai omal ajal küll silmaga loodi valatud, no kuidas ei saa nüüd ilma laserita aiaposte paika panna? Alul oli postibrigaad neljaliikmeline, siis kahanes see lausa kaheseks kätte ärr, kuna üks talguline pidi mesilastega tegelema ja teine aga moblaga ajama mingeid tööasju – firmasaladus olla, et eemaldus vähe kaugemale...

Õhtaks olivad aiapostid ilusasti rivis nagu tinasõdurid, õieti siiski nagu Lihavõttesaare kujud, maa sisse valatud, teistel aga lauad-prussid värvitud. Vot siis alles õige jooma- ja söömaorgia pihta hakkas, mis vahelduva eduga varaste homkutundideni ketras kuni viimased alla andsivad.