Sarnasus on ilmne

Ma proovisin eile tervelt pool päeva billipehmo 7-nda aknaga tutvust teha, käies vahepeal värskes luhvtis vaimu teritamas.

Kuivõrd oli see värske õhk – pigem ikka sitahais. Nimelt otsustasin eile lisaks BS7 tutvumisele ka sitaralli ette võtta, mistõttu välipeldik sai talveks ette valmistet. Aga nii vedelat sitta pold mina küll enne lampkastist "Vasara" labidaga välja tõstnud ja ärr vedanud - järgmisel korral tuleb vist supikulp appi võtta... Mõtlisklesin omaette, äkki oli selle süü sääsevaba suvi? Eelnevatel aastatel oli sääski nii-et-tapab, aga sitt oli ka sellevõrra tahkem. Vaevalt, et mul vats sel aastal pasanteeria küüsis oli.

Aga ma pidin nagu millestki muust kribama.

Ega pikka mula siin olegi sellesinatise pehmobilli ütelda, kui seda, et mu mälu järgi pidi 7 akna ehitusel puhtalt lehelt alustatama, kuid mina seda ei usu. Sest omaaegne ikspii-sarnane mälupilt kangastus mu okulaaride taguses ajuolluses nagu dezavuu, kui mööda sisukorda ringi jõlkusin. Mõned uuemad disainielemendid karglevad küll näkku, aga kui kesta taha vaadata, on tulemuseks ikka ja jälle kurikuulus xp. Korralikku süsteemi pole nad ikka valmis saanud. Aga raha osatakse küll küsida, senikaua kuni leidub lolle, kes selle „mittemidagitegemise“ kinni plekivad. Pea ainus uuendus on miskisugune defenderi elik dehvektse viimsepäevalise nimeline asi, mis peaks tsääröni kombel surelikud ja surematud pahalased pühast põrgust eemal hoidma...

Tühja sellest, kui miski siin vaikse visinaga õhtale läheb, siis tuleb asja stoilise rahuga võtta. Mitte halada ning jaurata teemal a la arvuti pistis jälle pildi tasku. BSOD või mis asi see sinine ekraan tähendaski vinni surma.  

Kokkuvõttes oli küll siuke tunne - pask on pask, nuusuta, kust otsast tahad.