Elu on suremiseks
loodud – põnevalt sätitud, et ootamatult ühel hetkel...
Kujuneb välja
hasartmängija sõltuvus.
Matused pole mulle
kunagi meeldinud.
Ja ega minu pärast
pole vaja kogu sõpruskonda või sugulashorde peiedele kutsuda.
Seda asja saab
vaikselt korraldada.
Elementaarselt,
justnagu käib üks mehine kusemine võpsikus – ainumas rituaal on raputamine,
et mingi puuk püksi ei satuks.
Ei, ma ei kavatse
veel hinge heita, kuid varakult tuleb mind ümbritsevat
inimloomakarja harjutada mõttega, mida teha minu surmajärgse
kasutuks osutuva kerega.
Midagi olen kribanud
siin aastaid tagasi, andes kaudselt vihjeid.
Kõnelenud laia
auditooriumi ees, pälvides mittemõistvaid pilke ning arusaamatuid
ja hukkamõistvaid ninaesiseid pominaid...
Meenutades aegade
algusest, mida mäletan, oli üks esimesi, mitte just päris
esimene, mälupilte kellegi matused.
Täna alles lõi
kupli all klaariks, kuhu mu arunatuke kadus.
Tosin aastat hiljem
kaimu matusel pistsin pildi tasku ja ümbritsev keskkond ehmatas
selle kõva kolaka peale, mille tekitas mu peakolu vastu põrandat
kukkudes.
Vist sellest ajast
on peapõrutuse tagajärjel mu mõtlemine pea alati mitte just palju,
aga siiski metsa poole kaldu olnud.
Tuu viimane lause on
tagasihoidlikul moel kirja pandud – tegelikkuses on olukord hullem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar