Et ühel päeval
tehti üks vastamata kõne, kuna mölaföön oli juhtmeotsas särtsu
sisse imemas, siis järgmisel päeval sain samale nummerile vastata.
Selgus saabus kohe, kui ütlesin üpris kulunud häälega
vähefreesitud fraasi: „Mis mureks?” Muide, see küsimus paneb
eetritoru teinepoole miskipärast alati kogelema.
Pärast enda
kogumist taastati oma väärikas väljapeetus ja siis küsiti midagi
vitamiinide kohta.
Ma ei viitsinud eriti kõrvu teritada, siis läks
enamus sisutühja möla mul ühest kõrvast sisse ja otse teisest
välja, selmet kõike seda väärtusetut infot kuskile ajukäärudesse
suunata.
Ja lõpuks siis tuli soodushinnaga vitamiinide pakkumise
stamplause.
Mina vana loll
hakkasin kõva häälega irvitama ning küsisin: „Kas peate mind
napakaks? Kõik kohad on tasuta tervislikke vitamiine täis ja ma
hakkan jabural kombel oma tengelpunga tühjendama???”
Kui ma nüüd
mõtlema hakkan, siis üldiselt on mul tervis niivõrd hea toonusega,
et pole siiamaani ekstra vitamiine vaja olnud osta.
Sügiseti pugin kõriauguni marju täis ja huvitaval kombel aitab see kõik talve üle elada.
Kui just ise kaasa ei aita külmetuse saamisele.
Aga ma ei viitsi ka kogu aeg ennast jälgida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar