Ühel jaanuarihommikul Energia tänaval

Ilusat karget hommikut! Vabandust, et teid tülitan. Ma nimelt olen mitu hommikut järgemööda umbes sel ajal siin bussi oodanud, eks ole, ja pea alati olete ka teie, kena inimene, siinsamas. Kas te võtaksite vaevaks mind ära kuulata? Te võite mind veidrikuks nimetada, aga kahjuks ei saa ma midagi parata. Ilmselt olete tudengineiu, on mul õigus? Teil ei ole vaja mind karta – politsei peahoone on ju üle tee. Mida ma nüüd tahtsingi ära mainida? Kui aus olla, siis ma olen üritanud varem teiega juttu alustada, aga kuidagi ei jagunud mul julgust. Täna otsustasin – kas nüüd või mitte iial. Muide, kas olete tähele pannud, et nii mõnigi kord olen vargsi teid piielnud? Kui aga tajusin teie pilguga ristumist, keerasin oma pea teises suunas. Ega ma paha pärast. Lihtsalt panin tähele ning nautisin igal hommikul teie maitsekat stiili. Heitke oma pilk ümberringi ja saate aru, mida ma silmas pean. Üks asi veel – teie olek on erinev nagu päikesekiir ekslemas udus. Olete piltlikult öeldes nagu looduslaps... Ei, mis te nüüd, see ei ole meelitus, vaid tõsiasi, mida tunnevad või tajuvad vähesed. Ma rohkem teid ei tülita. Ongi teie buss. Ma lähen järgmisega. Head teed teile! Ja aitüma...