Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?

Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?

Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.

Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.

Liiati, kui sügelised olid minemas.

Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.

Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.

Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.

Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.

Niikuinii oli sinnapoole minek.

Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...

Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.

Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.

Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.

Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.

Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.

Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.

Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.

Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.

Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.

Vormisaia solaariumi tühjendamine

Mul on mingisuguse prantsuse firma mulineksi saia/leiva kärsataja.

Kaks viilakat läheb piludesse saia puhul, aga leivaviilakaid annab parimal juhul panna neli.

Aja jooksul pudeneb sinna kärsataja põhja üpris paks kord röstitud olluse küljest pudemeid.

Et aparaat ei põletaks maha elamist, tuleb see sodi ärr saada.

Ma olen olnud tunnistajaks paarile juhtumile, kus kasutajad keeravad masinal põhja ülespoole ja raputades saadetakse sisu otse solgimannergusse.

Ühel sain natist kinni võetud ja juhtme enne vooluvõrgust välja tõmmata.

Et pärast sellist toimingut kõrbelehka tunda on, ei morjendanud omanikke üldse.

Näitasin siis inimloomale, mis moodi tühjendatakse – kruvikeerajaga keerasin põhjas asuval luugil kruvi lahti ning avasin põhja laua kohal.

Juhmi ilmega vahiti mu tegevust.

Irvitades küsiti siis – Mis asja mõte on? Saiapuru sai ju välja kallatud...

Põhjaluugi kaudu olen ma maitsva puru, mis üldjoontes on koosnenud röstitava küljest pudenenud seemnetest ja pudemetest, lauale puistanud.

Väike ülevaadung ei tee paha – eriti sel juhul,  kui pole iidamast saadik saiakülgi pruunistanud. 

Kogu selle röstitud hunniku olen ma keefiri sisse sumanud ja pean tunnistama – Kuradima hää om!

Hajameelsus

Vabariigi aastapäeval, pärast tõsist tööpäeva ja sauna, ajasin nagu ikka valget verd pusa, millel üksainumas sõna -GREENPEACE- ühe lühikese lindi pääle trükitud ja mis õmmeldud turja peale, omale üll ning istusin talguliste sekka.

Lõpuks perenaine märkas, et midagi on nagu mäda. Peale kolmat või neljat pitsi küsiski, ega mul see pusa tagurpidi seljas ole?

Ise tundsin küll juba algusest peale, et ebamugavalt istub seljas teine. Kaesin siis perra – oligi. Oma suures hajameelsuses olin peale saunatamist selle pusa selga ajanud nõnda, et seljapoolne külg oli ees. 

Keegi laua ääres olijatest mainis isegi ärr – puhtam pool ikkagi on nähtaval.

Mille peale mina lisasin – Vabariigi aastapäev ju, muidugi peab end näitama ikka pidulikust küljest... Mul polnud lipsu käepärast... Hea asi on see, et õmblused väljapoole ei jätnud, todaviisi võib lausa peksagi saada.

Aga jah, ega pidulaua man ole ilus hakata pusa õigesti sättima, siis jätkasime oma kere täisparkimist...

Tundub, et vanuse lisandudes olen täheldanud endas rohkem pohhuismi...  

Ons tuu hää?

...no meil osatakse ikke olematut jõulutunnet pekki keerata küll...

Mu vennatütar esitas jõulusöömaajal järsku ühe ootamatu küsimuse.

Et miks mul naist pole?

Ma küsisin vastu: Kes sinu arvates minuga koos peaks tahtma elama?

Tema omakorda vastu: sul oli ju keegi Terje-nimeline?

Ma ise küll ei mäleta, et mul keegi Terje nime kandev näitsik kunagi mu tutvusriingkonda  kuulunuks. 

Aga no mis ma oskasin kosta...

Valus hakkas, raisk, sest see oli valus küsimus, samas kui tema istus oma poisi kõrval õrritamaks mind. Mõtlesin juba seletama hakata, aga hoidsin suumulgu kinni - ei tahtnud jõulutunnet ärr rikkuda...

Hakkasin siis hoopis pinnima teiselt, et miks just see nimi tal meeles on, kuigi mina teadsin ähmaselt ühte Terjet Norramaalt, sedagi teleka vahendusel, sellenimeline meeskodanik oli ju sealne omaaegne suusakuulsus. Kriba netistaniotsingusse Terje Langli ja sa näed ise, kui mind ei usu.

Enivei...

Kui sa, kulla vennatütar, satud lugema seda sissekannet, sulle mõistmiseks, miks ma ikka veel vallaline olen, on viisaastakutagune lugu.

Kannab see pealkirja „Sisaliku jälg õhus”. 

Ahjaa, meelde tuli.

Vaatasin korra külmkapi sisu – sääl oli natuke keedetud makarone ja muna, paar tuhlit, paar juustuviilu, hakitud sibulat ning suitsusingiviilakas.

Mõtlesin, mida neist kokku annab keerata?

Ajasin veekannu tööle, võtsin ülalmainitud osad ja hakkisin need peeneks. Selleks ajaks kui vesi kees, oli mul kõik see hakitu ilusti kausis segamini. Kõikse peale raputasin puljongipulbrit ja viiepiprasegu. Edasi polnud muud, kui keev vesi peale ning peale segamist asetasin tassi kausile peale. Viis minutit vast oli tõmmanud ning segasin veelkord kõik selle läbi. Siis meenus, et külmikuukse taskus on kets-uppi nimeline punast värvi mögin, lisasin ka seda manuliseks. 

Soovisin seejärel endale hääd isu ja helpisin kogu selle supi ärr.

Peab mainima, üsna maitsev oli teine hoolimata soola vähesusest.  

Õllesupp

Ma tean, et nüüd tuleb mu suunas tohutu peavangutuste ja etteheitvate pilkude laviin.

Et raiskan hea koduõlle ärr.

Aga too läheb iga päevaga aina kangemaks, võib-olla paneb paugu ka kirja – vaat siis on põhjust kurta õlle raiskamise eest ning kiruda sooja ilma, mis pani korgi lendama.

Aga nüüd asja manu:

4 klaasitäit õlut tuleb kuumutada (mitte keeta! - mul läks see moment üle jala)

Sel ajal, kui õlu kuumab pliita peal, tuleb neli muna suhkruga vahustada...

Allpool on originaalretsept kuuevarbaliste elik leedukate varasalvest:

Õllesupp (ALAŪS SRIUBA)

3½ – 4 klaasi õlut, 4muna, 3 – 4 spl suhkrut, ½ – 1 tl soola, 3 – 4 spl hapukoort, 200 g juustu.

Õlu kuumutatakse. Munad vahustatakse suhkruga heledaks vahuks, kuum õlu valatakse munadele ning segatakse, maitsestatakse soolaga. Lauale andmisel pannakse supisse hapukoor.

Juust antakse lauale supi kõrvale piklikeks tükkideks või kuubikuteks lõigatult.

Allikas: Salme Masso „Rahvaste toite” 1975

Täiendus originaalretseptile – arvasi, et muidu tuleb väga vedel lurr, lisasi peeneks lõigatud kardulaliistud ja pipart kuigipalju.

Ja kasutasi poeõltsi asemel koduõlut.

Maitsel põld häda miskit, aga välimus meenutas küll okset.

Ärge siis väärt kraami minema visake, suruge see ülespoole pulbitsev seedetalitus maha ja nautige. Just nõnda nagu mina seda tegin.