29.3.17

Ei ole tahtmist enam mässata

Millegipärast on juba tükimat aega niru tunne mind piiramas.
No teadagi - mingid haigusetolgused löövad kihistades mulle rusikaga makku.
Nagu karastusjoomingut peaks siin tasakesi – parme pole küll siia vaja.
Varasemate aastate hommikud algasid mul kohviga, kuid selle aasta algusest olen püüdnud teega piirduda.
Võib-olla sellepärast tundun kuidagi apaatsem?
Kuigi samas võib see hoopis enesealalhoiuinstinkt olla.
Või nördimus.
Kurat seda nüüd ikkagi teab...


Täna lugesin mitu korda, aga mida mul valetada on, et meie riigis on sihuke tore asutus nagu MÄSSU JA TÖLLIAMET.  

20.3.17

Epigramm või midagi sellist

Keegi endine hansapankur oli saanud unelmate sõnumi – „Teie konto on täis!”
„Palun asuge kainenemise ja kasinuse teele!” - pahameele vältimiseks lisamata jäi...



17.3.17

Pätupäev

Täna hommikul ärgates heitsin pilgu läbi määrdunud aknaklaasi tanumale ja leidsin, et ilm on, nagu ta sel aastaajal olema peab, eilsega võrreldes palju tavalisem.
Seda enam – eile lõpetasin pliidimõõtu puude saagimise ning alustasin kirve viibutamisega – ümbruskondne õhkkond oli selleks lausa loodud. 
Kuna mul on sitt varustus, siis ei tõmmanud mind sugugi välja miski.
Tõin kuuri alt paar sületäit küttepuid ja torkasin ahjukolded lõkendama.
Ma viimased paar kuud pole hommikukohvi eriti tarbinud, siis panin teekannu hakkama ja jäin mõtlema tänaste tegevuste peale.
Eile oli mu silmavaade ekselnud kalendrile – kevad pole kaugel.
Sellest tulenevalt on ees ka suur puhastusaktsioon tubades, kuid otsustasin täna siiski kergelt tolmuimejaga toad üle käia.
Paar tundi hiljem pidin hakkama poodi kulgema, kui kõnetraat lõugama pistis.
Nagu ma teadnuksin juba ette, et külalisi on oodata.
Selgeltnägija värk - misse muu olla saab...

Lõuna eeli olid nad igatahes kohal ja kõiksepealt läksime Tapale uut Konsumit uudistama.
Praegusel momendil saab seal lahedalt liikuda, kuna riiulid on aupaklikus kauguses, aga küsimus on selles – kauaks?
Varem või hiljem kauba väljapanekud tihendavad paar-kolm riiulirida man, vaat siis on paha, sest ma olla nagu mammut kristalliöös.
Tapa on nüüdseks saanud mitu suurt ketikaubahalli, nüüd ootangi huviga, millal Selver oma müügiputka avab.
Kroonu vist koonerdab liitlaste toitlustamisega, et söömakohti kerkib linnapildis üsna tihedalt nagu viinapoode keset Liivimaad.   

10.3.17

Ühel jaanuarihommikul Energia tänaval

Ilusat karget hommikut! Vabandust, et teid tülitan. Ma nimelt olen mitu hommikut järgemööda umbes sel ajal siin bussi oodanud, eks ole, ja pea alati olete ka teie, kena inimene, siinsamas. Kas te võtaksite vaevaks mind ära kuulata? Te võite mind veidrikuks nimetada, aga kahjuks ei saa ma midagi parata. Ilmselt olete tudengineiu, on mul õigus? Teil ei ole vaja mind karta – politsei peahoone on ju üle tee. Mida ma nüüd tahtsingi ära mainida? Kui aus olla, siis ma olen üritanud varem teiega juttu alustada, aga kuidagi ei jagunud mul julgust. Täna otsustasin – kas nüüd või mitte iial. Muide, kas olete tähele pannud, et nii mõnigi kord olen vargsi teid piielnud? Kui aga tajusin teie pilguga ristumist, keerasin oma pea teises suunas. Ega ma paha pärast. Lihtsalt panin tähele ning nautisin igal hommikul teie maitsekat stiili. Heitke oma pilk ümberringi ja saate aru, mida ma silmas pean. Üks asi veel – teie olek on erinev nagu päikesekiir ekslemas udus. Olete piltlikult öeldes nagu looduslaps... Ei, mis te nüüd, see ei ole meelitus, vaid tõsiasi, mida tunnevad või tajuvad vähesed. Ma rohkem teid ei tülita. Ongi teie buss. Ma lähen järgmisega. Head teed teile! Ja aitüma...


5.3.17

"Kadunud generatsioon"

Raadiumis üks päev vist arutleti ning meite kuulsusrikkas klikinäljas ja kirjaoskamatus netiajakirjanduses ilmus kiiruga vorbitud artikleid selle kohta, et paljud noored ei lähe edasi tööle või kooli.
Et kadunud olla terve põlvkond või generatsioon, kuigi see nii ei ole.
Teiste kohta ei tea öelda, on nad olemas või kadunud, aga enda meelest olen täitsa olemas, kuigi kooli ja tööle pole ma ammuilma oma mittefotogeenset larhvi näidanud pea veerandsada aastat. 
Järelikult olen tööjõuturu jaoks jäädavalt kärvanud...
Mitteametlikult olin vahepealsetel aastatel paari aasta jagu haltuuraraha teeninud, aga see selleks.
Kunagi otsisin omale tööd, olin nõus uut ametit õppima – igal pool põlati mind millegipärast ärr.
Kaua sa ikka raiskad oma aega ja raha enda kohaleeksponeerimise peale, kui need firmad, kes tööjõudu otsivad, asetsevad põhjusmõtteliselt teises Eestimaa otsas.
Kohapealsetes komplekteeritakse meeskonnad omainimestest, kuhu ma ei saa kuuluda, sest käendajavormis ettevõtluses polevat ma seda usaldust väärt...
Ma saan aru, et tööandja otsib tugevaid loomi, praakides välja nõrgemaid – see on ju evolutsioon.
Nõnda nagu evolutsioon on ka naisevõtt ja järglaste soetamine ning sellest tulenevalt ka toitmine-kasimine-riietamine-koolitamine-jne.
Too eelmine lause paneb inimlooma korralikult rakkesse – kas või nürivõitu tööd tegema miinimumpalga eest...
Aastaid tõsteti esile edukaid, näidati jõukaid ja ilusaid, kedrati nagu mantrat rikaste elustiili...
Ja äkki vajatakse minusuguseid luusereid, et otsitakse lausa tikutulega taga.
Mida kuradit nad alles nüüd ärkavad?
Ja ainuüksi sellepärast, et ametnikud on leidnud miskisuguse euroliidu toetusmeetme, mille pealt teenida saaks.
Minust läheb see jama küll suure kaarega mööda, sest kahjuks ma olen ammuilma oma tööoskused minetanud ning tunnen, et uue teabe vastuvõtmine ja selle töötlemine jääb aina aeglasemaks.

Tegelikult olen mina kõige ehedam indiviid sellest kadunud generatsioonist, millest viimasel ajal nagu kuuma kardulat ühest käest teise hüpitatakse, ja kel pole oskust ennast müüa.
Ega ma mingi pornostaar ole...

3.3.17

Korjake rahva raha üles

Jah, kuna niikuinii kooritakse lihtinimestel mitu nahka lisaks maksudele...

Mõtlesin siin, et kuna ma pole vist, pead anda ei saa, tittedest kriband, siis üritan mingisuguse jahtunud jäljekese maha jätta sel üpris kuumal teemal.
Küll üritab üks või teine, vahepeal ka kolmaski, kahetuhandendast ei tasu pröökida, oma armsat lapsstaari nii õõvastav-nunnult kirjeldada, lisades tõestuseks võib-olla ka pildid manuliseks. See sõna „võib-olla” on tinglikult välja öeldud, kuna ma pole neid ploogasid lugenud, kuigi olen vahel sattunud eksikombel sinna – näiteks käsi vääratab närilist juhtides või arvasin miskisest kribast omale mingit tarkust kõrva taha korjata.

Kord kaesin riigivaadelungis üht rootslaste? tehtud pereplaneerimise okumentaali – sealmaal antakse igale emasele inimloomale vabadus seemnepangast osta oma lapsele kägu ilma, et isasel oleks mingisugune kohustus olla lapsekasvatamisel abiks.
Vist tollepärast ongi niinimetet soovabadus sealmaal hinnas.

Paar korda olen ma juhtunud nüüd siinmail peale sattunud rasedatele, vabandust, ikka tiinetele inimloomadele. Ja hästi lolle mõtteidusid toodab mu ilgelt totakas peakolu küll. No ikka selleks, et rahvas seaduslikul teel aina jõukamaks saaks.
Riik maksab ju mingisuguseid toetusi lisaks vanemapalgale.
Beebikasvatus on üldiselt jube kallis töö võrreldes loomakasvatusega.
Et üks ühega kokku tulla, siis tulekski meite vabariigi viletsuse kureeritavatest ametitest nõutada lisasummasid, mis kataks ärr kõik kulud.
Kuna sünnituspoegimismajad asuvad suurtes linnades, siis rakendataks koduigatsustasu, mis võiks olla sama suur, kui brüsseli saadikutele määratakse.
Näiteks võiks kõik värsked emmed peale enda registrissekandmist saada piimaandjatoetust. See oleks vajalik selleks, et kui kellelgi emasel inimloomal ei tule piimatilkagi, saab neilt, kel seda ülearu.
Samuti võiksid kõik emad nõutada ka hektaritoetust, kui liigutakse vankritega väljas ringi.
Kui korteril on olemas rõdu, siis tuleb ilmtingimata küsida latritoetust. Toas oleva varbvoodi pealt peaks saama samuti latritoetust, aga see tuleks vormistada kui umbse latri toetuse all.
Mingisugused imelikku sorti inimloomad nagu veganid saavad veel taodelda heinatuusti- , silotoetust...
Karnivoorid peavad ilmselt läbi suruma mingisuguse lihatoetuse.


Selleks korraks aitab...

2.3.17

Ei, söör, see pole sedööver

Kaesin, et sel sulasel talilõpul on mitmed luulelisteks muutund, et mida enam rohelist maad lume alt paistma hakkab, seda romantilisemaks muundutakse.
KEVADeRAIBE.
Too, kuramus, nakatas vist mind ka.
Küll ma selle nakkuse üsna pea endast välja ravin.

Kütet tarin kuurist "allakugistet lükati" abil,
kummarduma ei vaevu mu uhke vaim.
Parempoolne alaseljatükk
sai tunda külma tuult vist.
Sestap ongi mul närvid läbi,
tohtrilt ei tihka küsida abi.
Milleks tülitada tühise hädaga arsti,
kui mul kodus suur purgitäis salvi?
Hõõrun sisse, katan froteerätikuga,
loen silti – mürk pärit trofeerästikult.
Vedelen nüüd paar päeva,
sa, palun, ära näe vaeva...