Mõtlisklus vaatluse põhjal

Eila jõudse Tarvanpääl ärr käia.
Mitte mõhkugi polnd enam kaeda.
Siis viisin oma tähelepanu omnibusijaama tagusele platsile, misse kannab piitspeenikest nime – promenaad.

Patseerisid seal promenaadil kaks parti pänt-pänt-pänt... Julged linnud, inimloomi eriti ei kartnud. Mõtlesin küll, et kuna poodu majas köiest ei iitsatata, kuid isane part, sinikael, oli puhta sutenöör – meelitas kaaslanna, kes polnud isegi värvikirevaid hilpe selga ajanud ega olnd end üles mukkinud, bussijaama otsa, ise pani tähtsat nägu ette manades mõõdetud sammul vehkat sinna, kus tema arust toit on. Emane paterdas sinka-vinka, kuni ühel hetkel vaatas, kael õieli isapardi suunas. Siis pani vuta-vuta kah sinnapoole ajama. Üks puukene oli vahepeal. Ma ei tea, mida ta seal puu taga kohmitses. Pole ilus ju ka kõike teada. Võib-olla tõstis jalga nagu koer?

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga Kreekas tuleb ärr käia.
Kui nemad saavad tuhatkond rubla pinssi, siis tuleb see tehnoloogia omale selgeks tudeerida.
Kuidas nemad saavad ja mina ei saa?

Kes, kurat, kevade üles äratas?

Kurat, kes kevade valla päästis?
Temperatuur on väljas ca nulli ligi.
Ometigi peaks nagu süvatali olema.
Las loodus puhkab veel.
Uskuge mind, see on kasuks meile kõigile.

No ausalt.
Vähe ebameeldiv tunne jääb munakollase agara tegutsemise peale minule.
Minule, kes ma plöögasid pean.
Sestap võtsin ühepoolse moratooriumi korras kommide veristamise maha.

Väsinud ja kole

Täna võiks ennast premeerida „Jamesoni“ viskiga.
Kadunellapääga elik täna siis lõpetasin küttepuidunottide veo.
Nõnna, et lõpuliigud vaja teha.
Toda enam, ennetähtaegselt sai see töö otsa.
Ootan siin istudes nüüd Püha Stahhaanovi ilmutist.
Ei viitsi enam toolilt püsti tõusta.
Käeulatuses on pits ja stroh.
Vot nii.
Proosit siis.
...hõkk...
Ja jõllitame kinnisilmi:

Luul: Täna on mul taskud tühjad

Teate, mis, kulla naised,
täna lilli teile ma ei too.
Põhjus on üsna maine -
raha ikka ise ei loo...
Pealegi on see karistatav.

Seepärast, kulla naised,
miks ma teile lilli ei too?
Ma pole täna üldse kaine -
sõpradega kõrtsus joon!
Aga see on juba andestatav.

Sadas laia valget lund

Eelnevate kuude mediteerimised uinutasid mu kaaslaste valvsuse – igal õhtul olin aega parajaks teinud, viibides tunde koopasuul, mida nimetati tsooniks. Kui keegi tsooni astus, oli alati keegi, kes kaasa tuli. Lõpuks taibati, et ma ei lähe kuskile ning keegi ei viitsinud minu "lutikaks" olla.
Pöördudes lävel ringi, pudel kangemat valmis mu viimseks rüübinguks, astusin tagurpidi lumemöllu. Niiviisi liikudes haihtus valguskuma olematuks – olin üksi stiihia meelevallas. Seadsin oma mineku allatuult. Läbi nõelteravate helvestesaju kulgesin paar miili peaaegu otse. Eespool polnud midagi. Ainult lage platoo. Siis tuli meelde, et Kralupp hoiatas kord sellesinatise platoo eest.
Sellest tulenevalt pidin muutma oma suunda.
Ühtäkki läks pimedaks. See tähendas, et kui sel ajal väljas olla, siis pääsemist ei olnud.
Tõstsin pilgu maast lahti. Läbi pimeduse kuskil midagi helkis. Seal eespool. Liikusin samm korraga. Jälle midagi välgatas. Mu kurk kuivas, et tuli niisutada teist kangema kraamiga. Tundsin soojust valgumas allapoole. Võtsin veel ühe klõmaka hinge alla. Tuul ulus endiselt oma laulujoru. Sumpasin masinlikult edasi. Tundsin kohutavat väsimust võtmas mu keha üle võimu. Läbi saju silmasin tumedat kogu või mustjat avaust. Viimset jõuraasu kokku võttes ponnistasin end koopasuu juurde, kus mul haarati kaenla alt kinni ja suunati ere valgusvihk otse näkku. Tundsin, kuidas mind tõsteti ülespoole. Rahulolevalt muiates võtsin veel paar lonksu kangemat sisse, et seejärel teadvuse kaotada.

Kui silmad avasin, oli väljas suur valge.
Pea valutas kohutavalt lõhkuda ja sees keeras, mis kole.
Kissitasin silmi, et kohaneda järsu valgusega. Tõusin püsti ning vaarusin koopasuule. Ei jõudnud enam tagasi hoida ja kukkusin öökima. Imelikku tsüaansinist ollust välja oksendades tundsin kergendust. Vastik mekk jäi suud kipitama. Otsisin kähku taskust pudeli, millest rüüpasin poolpunnsuutäie suu loputamiseks. Kibeda sülitasin ollusele otsa – too hakkas kihisema nagu hape.
Paar lonksu kangemat neelatasin nüüd kurgust alla, hoolimata vastikust okserefleksist.
Koopasse tagasi pöördudes märkasin üht kuju kägaras raskelt hingates maas lebamas.
Astusin kujule ligi. Kuidagi tuttav tundus. Keerasin teise ümber. Äratundmine tumestas mu meeli.
Mõtlesin, kuidas Kralupp siia sai, kui me platoole teise matsime.
Ähmaselt meenus mulle möödunudöine „vedamine“.
Lähenesin tagasi koopasuule.
Tsüaansinine okse oli värvi muutnud.
Vastikustundega vaatasin välja.
Seal sadas laia valget lund.

Minevik kummitab

Ma ei saa vaiki olla.
Kui peaminister enam omi mõtteid ei mõtle ning viitab teistele ja seejuures mõnitab rahvast avalikult, siis minu meelest on see poliitiline seniilsus.
Nõndasamuti, kui minister kirjutab alla lepingule, mida ta pole lugenud ja seejuures on allakribatud okustaadi lähtetekst rangelt salastatud, on kah imelik kuulata, kuis õigustatakse antud tegu.
See eeltoodu meenutab  seltsimees Brežnevi aegset Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei nomenklatuuri tegutsemist.

Valitsuskabineti remont on ees?

Tegelikult pole tänastele valitsejatele antud mandaati ACTA üle hääletamiseks.

Kuulsus on paheline

Ma ei teadnud.
Ausalt kohe.
Mul enesel küll jäi hetkeks mokk töllakile.
Kui kaesin, et Kennedy'te klanni esindaja tahtse minuga suhelda...
Ja ma loll blokkisin ta ärr.
Peabki vast endal "tiibu" kärpima.