dr.Barmani abiraha-blogi lugedes ja seoses mu viimaste kribatükkidest inspirrituna siis selline lugulaul (loodetavasti dr.Barman ei pahanda, kui tema intonatsiooni siin kasutasin).
Hea põllumees!
Kui sa järgmisel aastal rukist, otra, nisu või muud sellist kasvatad, siis järgnev jutt on just sinule.
Sul on hermeetiliselt suletav ratastega kast?
Soovid vähe räpasemat tööd teha?
Oh ei, kedagi maha ei ole vaja koksata.
Keegi Helmut Valga Lihatööstusest on väitnud, et sitaäri on tulus äri, see ei lõpe kunagi!
Sellega seoses olen tähele pannud, et suvilapiirkondades, kuhu pole veel jõudnud Euroopa rahad, on välipeldikud nagu tinasõdurid reas.
Sul tuleb lihtsalt minna omanike manu ja leppida aeg kokku, millal saad tööga alustada.
Summad, mis sa küsid, peaksid mõistlikud olema, mis suvilaomanikud on nõus kohe välja käima.
Teed töö ära ja vead kogutud sita oma põllule, kus laotad selle kõik maha või/ja künnad maa sisse.
Õhtul kodus on sul aega pankurirolli etendada.
Usu mind, järgmisel aastal oled omadega plussis: väetist kulub vähem, vili on rammusam ja „ökomärgiga“ varustet.
Ning mis veel tähtsam, suvilaomanikud ei taha ühiskanalisatsioonist kuuldagi.
Sest, milleks maksta aastaringselt, kui suvitushooaeg kestab neli kuud?
Aga selle-eest teenistust jagub sulle aastateks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar