Olen väsinud...

No ma ei tea. Kas süüdi on sügishiilgus oma hallusega või sügishallus oma hiilgusega, aga mul on selline tunne, et ajud hakkavad üha rohkem ja rohkem kärsahaisu välja ajama. Ilmselt mu veidi melanhoolne natuur ka vahetevahel suskab mõne vimka sisse. Tõtt öelda on mul käes keskea kriis. Juuksed veel ei hõrene pealael. Selle vastu hoolitsen ma ise – ajan pea kiilakaks. Kurat võtaks! Tahaks karjuda ja nutta ennast tühjaks. Pole publikut, kes hindaks mu esitletud tragöödiat. Võhivõõrastele nagu pelgaksin, need olnuks varmad nobedaid näppe kasutama. Metsa minna pole ka mõtet. Ja pealegi – mul kähisev hääl. Jahimehel piisab sellestki, et minu teele haavlid läkitada. Pärast seletuskirjast loetakse, et arvas minu kähisemise järgi marutõbise kähriku. Nii lolli lõppu enda jaoks ei taha keegi.
Öelge nüüd ise, kui ausalt suudate endale silma vaadata ning öelda, et mu südametunnistus on puhas. Ma olen mitut puhku nii teinud. Ja leidnud, et mitut asja oleksin võinud teisipidi ajada. Mõnda ehk isegi kolmatpidi. Valikuvõimalus, valikuvabadus... Eih, ma ei usu ju sellesse. Kui ma midagi teen, siis ei oska ma kuidagi ette näha, et on olemas ka teisi võimalusi. Sest need oskused tulevad aastatega. Nad saabuvad läbi kogemuste. Tagantjärgi tarkusena. Mul neid kogemusi napib. Seega, teen üha rohkem vigu. Samas proovin mitte nii väga võimendada oma apsakaid.
Lapsepõlv oli mul helge. Kõlab klišeena... Aga vanaema tehtud lumepallisupp on siiani hõrgu magustoiduna meeles, nagu ka äsjalüpstud lehma piimavaht. Päike loojus alati vähese pilvega selges taevas. Küülikud puuris, kuhu pidin iga päev võililli korjama, kuni hetkeni, kus üks pikakõrvaline otsustas hambad minu näppu lüüa. Karikakrad, rukkililled... Pagan küll, miks kuradi pärast pidi kõik see idülliline aeg otsa saama. Nii mõnigi kord tahtnuks kisendada, jalgu vastu maad trampida. Kedagi ju see ei koti.
Nüüd kappab elu tuhatnelja. Varjud vilksatavad hetkeks ja läinud nad ongi. Silmanurgast mällu talletunud varjude hulgas on olnud neid, kellesse armusin meeletult. Kes paraku olid teist meelt. Kaasasõitjaid jääb üha vähemaks - mõned langevad, mõned keeravad vastassuunda. Ka parimad sõbrad.
Lõpuks olen väsinud.
Lihtsalt väsinud.
Väsind kõigest.
Väsinud üksi olemisest.