Istun, pilk kaugusesse suunatud ja mõtlen...
Ning vaikin.
Lihtsalt pole sõnu.
Viimasel ajal olen loobunud aru saamast, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen...
Süda valutab – isamaa on haavatavam kui kunagi varem.
Mõtlen, mida kuradit te olete meite maaga teinud.
Kas ise ka mõistate, et te lõhute Eestimaad?
Lõhestate rahvast?
Nõrgestate eesti rahva julgeolekut?
Kas te olete selleks valitud, et raha tasku panna?
Kas te lööte iga välismaise soovituse peale kulpi?
Tunnistan ausalt, et valisin teid.
Esindama väärikalt Eesti Vabariiki.
Te väärisite mu häält.
Aga nüüd enam mitte.
Sest te olete teinud mu häälest...
Sitapaberi, millega oma roojast perset pühkida.
Mu hinges valitseb tühjus.
Sellepärast ma istun, pilk kaugusesse suunatud ja mõtlen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar