Siukset lumeollust kaedes mõtlen, hirmukärin hinges, kevadele.
Kui palju vett ja halle juuksekiharaid see tekitab.
Sooalad toimivad käsnana.
Kuivendatud maad seda ülearust vett sisse ei ima.
Vanasti, mõisate aegu, oli enamus soomaadest meite Eestimaa pinnal kuivendamata ja seetõttu loobusid mõisahärrad seda mahukat tööd ette võtmast. Ja müüsid päriseksostmise ajastul kõik viletsad maatükid maarahvale. Kena kopika eest.
Üle poole sajandi tagasi hakati kõikvõimalikke sooalasid kuivendatama.
Õigupoolest alustati selle tööga Wabariigi talude aegu, kuid sotsialismi viljastavates tingimuses sai see töö õige suure hoo sisse. Looduslikud käsnad kadusid üksteise järel igavikku. Õnnetul kombel sel ajastul sademeid vist niipalju maha ei sadanud kui mööduval suvi-sügis-talvel. Ma mõtlen aastalõikes
Kuhugile see vesi peab ju minema.
Jõgesid pole laiendatud. Küll aga süvendet ja võimalikult otse õgvendatud.
Sel kevadel näeme, kuidas suurvesi viib mõne silla kaasa.
Me näeme, kuidas maanteed kaovad vee alla...
Ainuke loom, kes seda kõike naudib, on piiber. Tema laiendab tasa ja targu, aga samas väga jõuliselt oma areaali.
Teda ei kütita, kuigi liha pidi olema väga hõrk.
Kopranõre pidi olema ravimiks saja tõve vastu.
Piibrinahkne saabas pidavat vett paremini kinni kui kummisaabas.
Miks kuradi pärast neid siis ei jahita?
Linnades elavad parimad advokaadid, kellele nad ei maksa sentigi.
Teadagi – pseudopuukallistajad. Ehk siis teise nimega – loomakaitsjad.
2 kommentaari:
Oi, kopraid jahitakse küll, isegi sattusin eelmisel kevadel raudu kontrollivatele küttidele peale, manitsesid mind veel mitte raudadesse eksima.
Püssiga neid küttida hästi ei saa, raske kere vajub veepõhja ja sihukest linnukoera pole veel tehtud, kes teda sealt kätte saaks.
Kevadel on nende jahiaeg, olen isegi seda liha külas käies mekkinud - noh, liha on liha.
Teil sealkandis veab täiega, sest minu kandis jahimehed polegi trapperi-tööst vaimustet. Muide, kuskil 8 aastat tagasi küsisin kohalikelt jahimeestelt, kas nad teevad ka midagi kobraste arvu vähendamiseks. Need tegid suured silmad ja küsisid vastu: milleks?
Urisesin mokaotsast, et püssidega jahti peavad nad meite heinamaa peal küll, aga kui abi vaja on piibrite arvukuse piiramiseks, siis abi ei kuskil.
Enne jõule käisin kohalikus vallavalitsuses küsimas jahimeeste andmeid, siis alles selgus, et naabervalla jahipiirkond on.
Kurat võtaks, toona võinuks need kütid öelda, et "sorri, pole nende ala", ja selle järel andnud mulle naabrivalla jahimeeste kontaktandmed.
Tollal polnud mul ei telefoni ega netindust... Ma oleksin nende jutul käinud ja asi oleks ka lahendet...
Nüüd aga on liig hilja ette miskit võtta, kuna avastasin, et mu metsamaa kohati ujus ca 30cm sügavuti vee all.
Järgmine käik oligi vallavalitsusse, kus selgus "suur Tõde".
Ilmselt tuleks vast esimese paisjärveni jõgi puhastada tammidest ja pesadest. Vähemalt esialgu.
Postita kommentaar