Kolmas elu. (Kirjutajate kommuuni-väline kriba...)

Selgituseks: Paar aastat tagasi tuli selline kirjutamistuhin peale, et kribasin skeleti valmis ja avaldasin siinsamas. Mõni aeg hiljem siis kasvatasin sellesinatise jutujublale naha ja rasva peale.
Kuradi nanotehnoloog siuke, võib nüüd mõni mõelda.
Edasi laagerdus antud lugu aasta otsa mu teises, suletud blogis nagu juust maakividest keldris.
Nüüd siis saatsin kondikava arhiivi ja üllitan, õigemini taasüllitan, selle loo uuesti...



Olin kuskil pärapõrgus, mingis linnas nimega Qoortum.
Mis kuradi linn see oligi, pigem alevimõõtu andis teine välja.
Oli asjaajamisi kohalike inimloomadega. Nemad siis saatsid minu kui kirjatundja Qoortumi Idooliumisse elik kihelkonna vanema manu.
Ma ei mäleta kahjuks, mis jutuga ja mida ma seal ka rääkisin (ilmselt salastatud wärk pidi olema, et pühiti mälust luuaga puhtaks), aga mingi tähtsa ameti mees ikkagi olin, et minu ilmudes tehti sügav-sügav kummardus. Just nagu oleksin Luqui keiserpaavian.
Aga see selleks.
Edasised sündmused läksivad nii segaseks nagu Xortli hame esmasba ommiq...

Kui ma juba ükskord mahti sain ja sealt Qoortumi künkast alla jalutasin, hüüti mulle tuttavat nime.
Peatusin ja keerasin ennast siis hääle suunas.
Ah sina juudas, mis siis juhtuma hakkas.
(Kui sa vaid kohal oleksid olnud, siis ehk poleks vaja seda juttu krihveldada)
Plaksusid püstolipaugud, mille lõpetas kuulipritsi valang.
Tundsin ennast nii õnnelikult, kui mulle tinutati sisse täpselt sada viiskümmend kolm kuuli. Just nii, sada viiskümmend kolm.
(Et kust ma tean, et neid kuule just niipalju oli ja mitte sada nelikümmend kuus näiteks? No kuule?! Teadvusesse jõudis enne mu kliinilist surma see teave närvirakkudelt, mis üksteise järel otsad andsid ja käpad pilvede poole tõstsid...)

Seejärel hõljusin mõnda aega sealsamas ligiduses.
Vaatasin, kuidas mu verine keha võbises viimsest agooniast kuni silmad klaasistusid.
Kusagil nurga tagant hakkas kostma hädapasun.
Meditsiinitroika saabus lubatud minutil (paar sekundit veel ja selle troika päevad oleks loetud olnud).
"Teie tõld on ees!"

...Vastavalt SikUumeni Seaduse paragrahv kaheksale ja Teadvuse Kaotamise Seaduse neljasajanda paragrahvi parandamise Seaduse viienda paragrahvi muutmise Seadlusele, kuulutame teid elutuks tombuks. Laqvileeri Seaduse paragrahv seitsekümmend kaks järgi ekshumeeritakse teid keetmise teel.
(Ei saa ju maha matta ega õhku paisata ohtlikke jäätmeid! Ja pealegi pole veel ilus ennast eksponeerida, kui lõustal on lõikehaavad, mida lahkajad korralikult kokku ei viitsinud õmmelda. Järjekordne näide põrguvürsti rohelisest ilmavaatest. Jutud kantslist kõlasid ammustel aegadel ju nõnna: "Inimesed! Olge vagad ja kandke oma hinge eest hoolt, siis pääsete taevasse. Vastasel juhul sic! pörgus keedetakse teid tulises katlas! bläbläblä...")
Moos ja Seep!

...Päevapiltnik, kes oli linnukese aparaadist välja lasknud, vangutas pead ning urises kurjalt midagi sealsamas kõrval seisvale alasti prostituudile. Too hakkas juba külmast sinisena kohmetunult rebasenahksetesse ürpidesse laskuma...
Hmmm! Milline peiepilt sellest tuleb: mehed punnitamas uskmatult silmi ja nooremad, kellel veel veri vemmeldab, hoidmas kahe käega oma hargivahet lisaks, varjates oma pükstest väljapunnitavat oksakest, naised punastades ja vihastades: Kus on meile lubatud Adonised ja Chippendaled?...

"Nüüd palun kadunukese sugulase palvel osaleda kõigil siinviibijail peiedest, mis siinsamas kõrvalkambris toimuma hakkab. Menüü järgi pakutakse keedetud neere, maksapasteeti, sülti..."
"Hurraa! Lõpuks ometi saab ka süüa!"
"...hapukapsast verivorstiga, khm-khm! vabandust... ilma vereta vorsti, kuna veri valgus linnatänavaile... ja khm! sealt kokku kühveldada oli ebaratsionaalne.
Pritsimehed tõid joodavat, mis neil kojameestega tänavapuhastamiselt üle oli jäänud.
Enne, kui asume laua taha, mäletsegem veidi kamarat, mida kaunis ja sulnis surnumatja-vanamoor teile ribahaaval jagab!"

"Härrased, riigi kriminaalpolitseiamet tülitab teid!"
Algas tohutu põgenemine väljapääsude suunas.
Mitte keegi ei tahtnud viimaseks jäänuna anda tunnistusi kohtukulli ees, mis lausa väänas tunnistusi välja. Tunnistajapuldis olnud keskaegne tunnistuste väljatirija: kruustangid. Ole sa vöi aus inime, seda ürgset valu ei tahtnud keegi kogeda.
Väljaarvatud muidugi sadistid, kes lausa irvitasid kohtukullile otse näkku.
Sestap polnud vaja imestada, kui selles tunglemise tohuvabohus kedagi tundmatuseni nügiti ja tallati. Rahvasuu teadis kõnelda ka seda, et mõned näitsikud olid sellisest tunglemisest käima peale jäänud.
Mõne hetkega olid politseihärrad koos kohtukullidega laua taga head ja paremat mekkimas.


Tunnike hiljem hõljusin taas keskväljakul.
"Issi! Vaata! Lehm lendab!"
Üks põngerjas osutas sinisele klaasist pilvele, mis ähvardavalt liginedes müristas ja kärtsus.
"Poja! Ma pole su issi! Millal sa sellest ükskord aru saama hakkad? Emmele ütle siis minu poolt hüvasti! Mina lähen nüüd viiekümneteise naise manu."
Tüüp kummardas ja hakkas kingapaelu lahti harutama. Kirudes vihmast ilma, sidus ta jõmpsika kaks paari kätt kokku. Sülitas veel korra üle õla ning astus sitakarva sõidukisse, mis koheselt ulgudes nelja tuule suunas minema pühkis.
Poiss raputas uneliiva silmakoobastest välja ja hakkas rahva seas nuttu tihkuma.
"Mehed ei nuta!" patsutati talle tunnustavalt ölale.

Tundsin ennast mahajäetuna.
Järsku tajusin mingit survet.
Tõstsin pilgu ning pidin kohe körvale hõljuma, et mitte kokku põrgata tulehargiga.
"Pime teine!?" sajatasin endamisi.
Siis tundsin mingit seletamatut tõmmet.

Triipkoodi lugeja tuvastas hirmkallid nukusilmad, mis avasid okulaarid ajaks, kui keegi viitsis sinna vaadata. Ajasin nälkjad ja teod eemale ja sulgesin kleeplindiga lauad kinni.

Järgmise tõmbe tugevus oli nii järsk, et lausa ahhetasin ...mõnust!

Hämaras kambrinurgas, kus loomanahaga kaetud akendest tilkus jaohaaval kuuvalgust, oli ase, milles ma tundsin ennast alasti. Silmad eristasid kaunist naisekuju, kes minu peal ratsutades ilma tegi. Selles väheses pimeduses nautisin iga ta liigutust, mis tegi uutele mõnuaistingutele aina ruumi...
Tundide viisi nii lasta...
Lõpuks, kui hakkasin arvama, et igavikulises mõnulõksus olen kinni jäänud, tundsin sihukset mõnusalt väikset surinat varbaotstes, mis haaras jäise kosena meie higist niiskeid kehasid kuumas, maavärinast oigavas, purskavas-möirgavas vulkaanis...

Seda tunnet ei saa kirjeldadagi.