Nälg majas: Raisakull mööblijahil...

Tulen mina täna netti ja mitte ei mõika, mis üleilmne mööbeldamine käib.
Sügan kukalt ja sülitan lirtsti hammaste vahelt süljeläraka, mille trajektoor kulgeb läbi avatud õhuakna 12korrust allapoole...
Aga kes see kodanik on, kes selle kinni püüab, vat seda ei tea isegi kuratki.
Heidan pilgu kalendrisse, laksatan peoga otsaette, vannun tulist ja külma...
Siis alles koitis: KEVAD on käes!
Vastikuim aastaaeg mu elus.
Põhjuseid mitu.
Esiteks: pea iga kevade olen mina olnud kuradima tõbine.
Teiseks: kevadväsimus murrab ka tugevamadki mehemürakad maha.
Kolmandaks: igasugu putukad-mutukad ärkavad talveunest ja siis trügivad kõik mu verd imema.
Neljandaks: kevadtööd aias ja mujalgi on üks tühja vaimu tagaajamine.
Viiendaks: kogu see talvine puhas sära muutub lögaseks porimülkaks.
Kuuendaks: me teame ajaloost et kevad oli orjakaubanduses tähtsaim kuu, kus mõisasaksad said jüripäevalaadalt odavamat tööjõudu hankida.
Jne.
Sellest viimasest sündmusest ongi vast saanud alguse mööbeldamine ja kolimine paremate jahimaade otsinguil...
Minu pildindusmasinaga kinni püütud mööbel on täna esitletud viie kaadri näol.

Vanad eestlased olid praktilised, sest nende metallmööbliga andis tööd teha ning nagu näha, ei tee isegi sügav lumi eriti liiga:

Üksik vares leidis luksusliku graniitmarmorist tooli, millel oli hea jalgu, õigemini küll tiibu, puhata:

Selle porstelantugitooli asukoht eriti õnnestunud valik polnud, et sirel tõmbus kadedusest pruuniks:

Saarepuine aiamööbel.
Sellega oli siuke lugu, et kui särtsufirma vahetas liine siin külas, tõmbasid töömehed meie palvel paar saart maha. Ja et need puud naabrimehe maa peale langetati, siis pidin ma kähku-kähku need ka ära koristama. Saar on teatavasti hästi kõva puu, nüris ta mu saeketid lühikese ajaga nüridaks, et ma hakkasin vajutama üha kõvemini ... kuni saag ühel hetkel üles ütles. Järgmisel päeval viisin sae remonti ja seal selgus kurb tõsiasi, et rulllaager on söövitand-sulatand komposiitmaterjalist karteripõhja korraliku süvendi, kust õhk läbi pääses. Lasin siis sae ära montida ja ausalt öelda, ega sellest ikka korralikku elulooma ei saanudki.
Edaspidi pidin jälgima ainult seda, et ketid teravad oleksid ning kett ise tööd teeb s.t. kett peab ise sisse sööma. Sellest hoolimata käis H340 paar korda veel monditöökojas, kui ma lõin käega ja ostsin siis pea miljoni (sendi) eest uue masina. 

Allolev kaadervärk on ajalooline prügikast, mis sai kajastatud olla ka Blogilehes:


Mööblimaja mööblikoid...