Niisiis võtsin nõuks jalutada. Haarasin seebifotoka kaasa, ning läinud ma olingi.
Siin on osa neist piltidest mis ma valisin välja paljude klõpsude seast.
Niisiis, hundinuiad on siuksed:
Taevaisside tuumaplahvatus elik tuumaseen:
Põhjanaabrite kanep õitseb: 
Angervaks sügavas kraavis üritab samuti õitseda:
Veekogu: 
Tagasi tulles selle jalutamise jutu juurde.
Ilm oli lausa kuum ja lehkas asfaldi-okaspuu segu järele.
Kohati registreeris mu haistmisaparaat ajupoolkeradele lausa sellist lõhna, mis omane Võsule. Paari sõnaga võttes, lõi silme ette pildi ammusest lapsepõlvest, mil ma sealkandis suvitasin.
Niimoodi heietades tiheda liiklusega maanteel liikusin, kui ma tundsin mingit kõrvetust põlves. Rehmasin käega üle põlve ja oligi asi unustet.
Õhtul aga tundsin taas selle koha peal kõrvetust ja kui pilgu peale viskasin, ei suutnud end ärr kiruda. Põlvel ilutses suur vesivill. Samasuguse välimusega teine nagu kalal on õhukott põues. Kuna digika akud olid tühjaks klõpsitud, siis polnud mul mingit võimalust seda villi jäädvustada.
Siis tärkas minus siuke kuradike, kes ironiseerib alailma.
Kui on vesivill, siis miks ei teki viina või õllevilli. Mõtleks, viinavilli sisu oleks saand pitsi pigistada. Samas on ta ka desinfitseeriva toimega.
Natuke mõtlemist ja selgus käes, kust see vesipaskvill pärit on. Tee ääres astusin kraavi, kus ma tahtsin mõnda taime lähemalt pildile klõbida.
Seal kasvas ka mingi väiksemat sorti putk. Mida ma oma põlvega riivasin.
Ei oska kohe öeldagi, kas tuu on ikka seesinatine kurikuulus sosnovoi putk?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar