19.7.10

Sead lolle ei söö...

Mu daamid ja härrad.
Pöördun Teie poole, et teavitada saabunud kriisist.
Oh ei, mitte majanduskriisist pole jutt.
Hakkas kergem?
Tore siis.
Kohe selgitan.
Lubage mul veidi köhatada ja vett pruukida.
Khmm-khmm...
Lõnks-lõnks...
Vabandust, kas õlut polegi või?
Ei olegi?!
Teate, kui pettunud ma olen?
Ah ei tea?
Olgu – olgu...
Asun asja juurde.
Nimelt, mul on seesinatine ideedekriis.
Nagu omal ajal biitlitel, kes salvestasid appikarje kauamängivale.
Ma võtan neilt šnitti.
Ei, ärge nüüd plaadipoodi tormake...

Niisiis, ma viimastel päevadel olin küla pääl, aitasin ühte juubileumi ette valmistada. 
Aga selle kuumusega, mis olevat õige Eestimaa suvi, kaotasin rohkem energiat, kui salvestasin.
Isegi vee kaanimine ei aidanud mul mõtteid korrastada.
Hea oli, et mul lõviosa loost „Lagunemine“ eelnevalt kirja sai pandud. Aga miski närib mu hinges siiamaani, et midagi on selles loos puudu.

Üks asi paneb mind alati imestama. Ükskõik, kus ma ka olen aidanud mingit pidu ette valmistada, olnud seal sees või väljas, alati ollakse eelnevalt jube närvilised.
Külalised kaugelt sõidavad pika maa maha, et auväärt juubilariga koos üks korralik pidu maha pidada. Et oleks hiljemgi hea meenutada, et kostitajad olivad üsna heal tasemel: söök-jook laual, külmad viinad laualt otsa ei lõppenud – ikka jäi mõne pudeli põhja väärt kraami hommikuseks peaparanduseks.
Mis veel tähtsam – juubilar jäi ise väegade rahule.
Aastas on vähe neid päevi, mis paneb teda eriliselt tundma. 
Peale seda, kui viimane külaline on vehkat teinud, tekib suur pingelangus, mis isegi mõne kõvema olemisega eide-taadi niivõrd pehmeks teeb, nagu suur süda kivilt veereb (või oli see ütelus vastupidi?). Siis muutuvad nad üleliia ülemeelikuks.
Peo õnnestumine on mõnele ikka reputatsiooni küsimus.

Aga ometi seda kõike saab teha ka pingevabalt.
Tõsi, omal ajal olin oma pidude suhtes pinges, eks ma kasvatasin hiljem paksu naha peale.
Pohhuistiks olen aastatega jäänud.
Ja igat asja võtan lõõbi ja aasimise korras ette.
Mõni ei saa mu lõõbist aru ja solvub südametäiega, märkides väegade mürgiselt, et ma olen nii loll, et siga ka ei söö...
Mina irvitan tavaliselt selle peale.
Ja mitte vähe.

Eelnevast tulenevalt ei jõudnud ma seekord fotojahile.
Kurat võtaks, vist tuleb ka järgmine fotojaht vahele jätta.
Jälle üks juubelite kogumik vajab tähistamist.

5 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Siga sööb kõike ja kõiki - ka lolle ja ega ta tarkadestki ära ei ütle. Seega soovitan sul end (ole siis tark või pea end lolliks) sealaudas vaagnal, petersell pepus ja õun suus mitte serveerida.
Ära nosivad...
Aga jah, imelik lugu nende pidudega: enne kui pidu püsti saab aetud, on ikka keegi juba hõimlasega tülis laualina värvi pärast või nutab, sest kartulisalat sai mage.
No ja pärast kõik kiidavad, et tore pidu oli :D

A.I.V.O. ütles ...

Siin sa, Kaamos, eksid! :D
Siga teab vaistlikult, et loll on looduskaitse all.
Olen sigu pidand, seega tean. Mind tahtsivad need elukad nahka pista, järelikult olen õpetatud loom.
:D

kaamos rules! ütles ...

Mis neil sigadel looduskaitsest, mind on need elukad küll nahka panna tahtnud, mis siis, et loll mis loll. Seapidamises ei ole mõtet minuga võistlema hakata! Mis on sinul minu osavate käte kaasabil kohitsetud tuhande kuuesaja kultpõrsa vastu panna, muust stuffist ei ole mõtet kõneldagi? :D

ÖöHulkur ütles ...

Oeh... Mina olen tervet karja kesikuid (ylal) pidand, kui viil kiluliina hengekirjan ollin :D

A.I.V.O. ütles ...

Kaamos - Vot sellepärast siis sead käitusivad vähe imelikult, et sa nende munad ärr kastreerisid - loe seda kättemaksuaktsiooniks...
:D
Proovi sa peremehele seda teha, kohe oled külmas kohas.

ÖöHulkur - ma polnd kilulinna kodanik, kui ma üürisin sealkandis kortrit - maksin küll kuupileti eest vähe paarkend krooni kõrgemat hinda. :D