Kuradi aupaiste?

Kui ma Väike-Maarja jaanikult, mis seekord Ebaveres toimus, koju kõmpisin, juhtus selline ilusapoolne hommik olema.

Mööda Tamsalu maanteed lonkides ei jõudnud ma ärr imestada siukset asja.
Jälgides päikese tekitet varje, panin tähele väheldast ebakõla.
Kui teistel kaasaskondajatest sugulastel ma ei täheldand sellist nõnnanimetet kuldset aupaistet, siis mu enda varjul oli see täitsa olemas.
Kuna mu pildilejäädvustaja jäi maha, siis laenasin vennatütrelt fotoka ja klõbisin pildi ärr.

Nüüd ma küsin, kallis rahvas, teilt seda asja, miks mul taoline kuldne rõngas ümmer om?
Kas ma seetõttu olen pühak?
Kas või millal see „minu pühakuksolek“ kerkosakste poolt välja kuulutetakse?
Kas mu sabas hakkab tolknema naapalju jüngreid, kes ahmivad mu öeldud idiootsusi tõe pähhe ja kirjutavad tulevastele põlvedele „Kolmanda Testamendi, mis kantud Pühast Vaimust“?
Lämmi on, kus kargelt külm mõtlemine on asendunud palavusest tingitud soigumisega.

Niisiis, see on selle aasta sajas postitus, mis tahab natuke niisutamist saada.
Palju õnne mulle lobapidamatuse eest.
Premeerin ka blogi jahutava „Jetiga“...


Lähen, kammin ennast nüüd sassi!
Õllesõbrad teavad, mida tahtsin viimase lausega öelda...

P.S.
Vabandan siiralt, et (T)oimetuse süü tõttu läks lugu ilma pealkirjata teele.