Ja veel üks napakas pealkiri.

Mister Harlan oli mugavas tugitoolis tukkuma jäänud.
Pea nõksatas iga kord järsult tagasi, et järgmise minutiga taas rinnale vajuda. Tõsi, mida aeg edasi, seda harvemaks need tõmbed jäid.
Veerand tunni pärast magas mister Harlan pea ettepoole vajunult juba õiglase und...

Mister Harlan oli üpris noor, kui ta oma isalt väikesetiraažilise ajalehe päris.
Pärandit vastu võttes ei teadnud ta, et sel oli üsna täbar seis. Võlgu oldi kirjasaatjaile, toimetusele, trükikojale. Pankurid enam raha ei andnud – nõudes hoopis võla tagastamist.
Kuulutustulp oli vast ainuke sissetulekuallikas, mis toimis. Selle piskuga kõikide võsausaldajate nõudeid rahuldada ei saanud.
Ajalehte üle võttes alustas mister Harlan läbirääkimisi asjasthuvitatute osapooltega, mis lõppesid kõiki rahuldava tulemusega.
Mister Harlan kraapis nõutud summad kokku oma vendadelt, kes pärisid isalt kinnisvaratükke üpris kummalistest kohtadest, millel esialgu polnud mingit loogikat. Kui noorem vendadest seletanud lahti oma vaatevinklist lähtudes, oli vanematel velledel uimaselt hõõgunud pirn peas eredalt särama hakanud.
Nii kogus mister Harlan esmase kapitali, millega tasus esmalt pankuritele ja alles seejärel likvideeris võlgnevused ülejäänud osapoolte ees.
Selliselt algas mister Harlani meediamogulikarjäär.
Mister Harlan andis endale aru, et konkurentsis püsimiseks on vaja head õnne, ärivaistu ning ausat asjaajamist.

Paradise linnakeses ilmus juba kolm lehte, millel pikad traditsioonid.
Niipea kui „Favorite Time“ perioodiliselt ilmuma hakkas, olid teised leheomanikud esialgu hõõrunud käsi, pannud rahad kokku ja ostnud trükikoja koos sõrgade ja sarvedega enda valdusesse. Nad olid lootnud, et siis saavad mister Harlan lehele kõrgema taksi peale panna.
Aga läks teisiti.
Mister Harlan oli teadlik nimetet trükikoja tegelikust väärtusest.
Kord linnas kokku trehvates mister Oaklandiga, kes oli üks kolmest konkurendist, mainis ta viimasele, et sinna tuleks meeletu hulk dollareid matta, enne kui trükikoda kasumit tootma hakkab. Et õigem olnuks uus trükikoda rajada.
Nii nagu tema seda mõned nädalapäevad tagasi toiminud. Nimelt olid vennad Harlanid oma trükikoja avanud. Avamispidu lükkus tollal finantside puudumise tõttu hiljemaks, aga ära peetud ta sai.

Uudiste tootmine läks raginal lahti – „Favorite Time“ hakkas äripäeviti ilmuma, millele lisandus üsna pea nädalalõpukiri „Favorite Week“.
Kirjasaatjad üle maa ei maganud. Igalt poolt saadeti väärtuslikke nupukesi. Paari kuuga oli toimetajate arv kasvand veerandsajani.
Püsitellijate arv linnakeses kasvas visalt, see-eest aga maakonnas oli tellijate arv järsult kasvanud.
Möödunud aasta alul oli mister Harlan tulnud ideele ka kuukiri „Favorite Month“ välja anda.

Konkurente mister Harlan ei kartnud ega hakanud neid lämmatama.
Ta leidis, et väga kasulik on nende tegemistega kursis hoida.
Peale seda, kui ta oli tellinud nende väljaandeid, kostus pärast lõunauinakuid mõnikord tema kabinetist naerupahvakuid.
Parimad nopped avaldas ta „Favorite Week“-i naljalehe viimases veerus, mis kandis pealkirja „Ja veel üks napakas pealkiri“.
Nüüdki sirvis ta „Paradise News“-i ja ei saanud enam tõsiseks jääda.
Järjekordset pealkirja lugedes puhkes mister Harlan südamest naerma ning ärkas sessamas tugitoolis, kus ta mõni aeg tagasi istet võttis.

Unesegaselt ümbrust tunnistades, meenus mister Harlanile, et viibib Versailles'i lossis, kus ta äikese ja lausvihma eest varju otsis.
Kohmetunult toolilt püsti tõustes, luges ta vaevaliselt kõrvalolevalt sildilt, et see kuulus Louis XIV-le. Ohhoo, või Päikesekuningale endale kohe?!
Aupaklikult reveranssi jäljendades taganes mister Harlan ukse poole, kust ta ennist oli sisenenud.
Pimedusest haarasid kellegi tugevad käed ta turjast ja paiskasid vilunud võttega kerjuse põrandale...
Tund hiljem istus mister Harlan Pariisi politseiülema kabinetis...