Kentucky lõukoera ängitsev ulg

Ohsa kuradi kurat ma ütlen.
Viimsel ajal lähvad mu mõtlemised pidevalt selles suunas, nagu ammuloet raamatute peale.
Üks neist on Meerikamaa kirjamoori Linda Heamehe „Horrorskoobid“ või „Päikesemärgid“.
Kummaline küll, kui nüüd takkajärgi mõtlema hakata, siis on ta üldjoontes täppi pannud.
Viimane sõber on abiellunud ja mina, vaene mehike nagu ma olen, avastan, et kurat mul polegi teinepoolt.
Seesinatine viga tuleks koheselt ärr parandada.
Aga kust leiaks siinsekandi pubi vai kõrtsu, kust saaks roos hambus, okkad keelt veristamas, Kentucky lõukoera kombel põlvitades neiuksele armastust uriseda ning paluda tal mulle naiseks tulla?
Polegi ühtki vaba ja vallalist neitsit/naist, kellele saaks silma visata.
Mis kõikse tähtsam, pole ka kõrtsu...
Kõik tütrikud on lännu parimatesse kohtadesse, sinna, kuhu neid on komandeeritud - kes linna, kes persse...
Kes nüüd ütlebki, mis asi on armastus.
Tean, mitmed on öeld, et pime teine. Ei näe värve, sellest siis laululugu.
Siiski, mu hing muutub hullupööra rahutuks, kui näen mõnda kena fuuriat möödumas.
Ei tihkagi teist tülitadagi.
Minusuguse ilmetu ilmega (pseudo?)anarhisti näojoontega pole elu sees olnud lööki naiste seas. Kunagi kõrvetasin hullupööra oma hingerahu nõnna, et hiljem olen varmalt EI öelnud iga naisisiku kutsele minna tantsupõrrandale.
Asi on täitsa hull, ma ütleks...


Taustaks: