Algajale detektiivile...

Matemaatikast on vahetevahel kasu.
Algan sellest, kui ma tean mõne inimese kohta paar teabemomenti: eesnimi – X, töökoht – Y.
Nende kahe nimetaja põhjal leian inimese elukoha Z.
Rehnung ütleb selle kohta X+Y=Z.
Kui juba X ja Z on käes, saame üldiselt ka perekonnanime Q. Ehk siis X+Z=Q.
See viimane on vastavuses esinemissagedusena, mille tähistame indeksina f, ehv nagu fiasko. Elik siis X+Q=f.
Mida suurem f kordaja, seda raskem on inimlooma leida.
Selle vältimiseks tuleb lisada vanuseindeks C, mis on justkui kontrolli mõttes, et kas vastav isik on ealise poole pealt just see otsitav, keda otsitakse.
Kui kõik eelnev nüüd kokku liita, ei jaga ka mina nende hüpotenuuside ja kaatetite korrutiste summat.
Isegi ptüi... pütaagoras oma teoreemidega ei mõika ööd ega mütsi.
Lahkamist elik lahutamist tehku asjatundjad.
Lihtsam on ristsõnaruute lahendada.
Aga koostajad on viimasel ajal väga hooletuks lännu, et vägisi tahaks kangi ruutude juure alla susata, aga see on juba füüsika elik teise tunni teema.
Ah et juba jõudsid vihastuda?
Keemiaklass on remondis peale seda, kui nad seal lõhkeainetega katseid sooritasid.