Raisakull jagab...

Viimasel ööpäeval olen mõlgutanud üht mõttekest, mida nagu tulikuuma kartulit käest kätte hüpitan.
Ma ei tea, miks mul siuke mõtteraas pähe tikub ja raugemise märki ei kanna.
Mõtteidu siis taoline:

...Et jätan siinse, kus kurat ja lähen Venemaale elama.
Mitte just otseselt kuskile külla või linna, vaid hoopis Siberisse.
Kusagil Ulan-Ude kandis pööran põhja poole ning kaon olematusse.
Taigasse...
Seda enam oleks mul kahe asjaolu vahel valida – kas elan või suren?
Nagu klassikud on ära nämmutanud: kui esimese aasta taigas talve üle elad, oledki siberlane.
Kümne aasta möödudes taas Eestimaale naastes oleks mul illustratsioonidega triloogia PetronePrindile pakkuda: Minu Siber, Minu Taiga, Minu Husqvarna – vabandust, Minu jutud.
Vaimusilmas kujutasin juba ette autogrammijagamisel sõprade rivi lisaks kirjasõnahuvilistele.
Neid sõpru arvasin olevat kõigest kümne sõrme jagu.
Aga ei.
Bloogatuttavaid ja -võõraid kokku lugedes saan ikke väga suure arvu.
Ei noh, muud pole, kui käsi väsib autogramme kribamast.
Südame poolest teeb ikka soojaks taoline poolehoid, lausa pisara toob karmi siberlase silmanurka.

Iseenesest kõhedaks, kõhu alt õõnsaks, võttis too elav kino...
Jälle jagan laskmata karu nahka.
Jõulud ongi jagamise aeg...