Tuisk oli hilisel keskpäeval pärale jõudnud.
Mida videviku poole päev end tõmbas, seda tugevamaks läksid tuulehood, mis juba õhtul maru tunnuseid kandis.
Just nagu ilmajaam oli raadio kaudu edastanud.
Üksik tänavalatern õõtsus tugevate tuuleiilide käes nagu mängukann, heites kollaka pilgu kord siia-tänna, nagu tema kogu selle segaduse peasüüdlane oleks.
Kümme postivahet edasi kumas aimatavalt teine samasugune õõtsuv latern.
Läbi kinnituisanud tänava, mis mitu tundi tagasi kojukiirustavaid inimesi ja masinaid läbi lasi, rühkis üksik kuju vaevaliselt edasi.
Jõudes tänavalaterna alla, peatus pööratud lambanahkne üleskeeratud kraega palitu, mille tipust võis aimata jänesenahkset läkiläkit.
Käis kerkis ettepoole, tuues nähtavale kassikuldselt särava kella sihverplaadi.
Suu ahmis näljaselt huulte vahel tolknevast paberossist sooja suitsujuga, kui kaks peopesa varjasid tuule eest tikutuld.
Heh, nüüd on juba hilja kuskile kiirustada.
Nõjatudes laternaposti vastu, suitsetas lambanahkses kasukas keskealine mees elu üle mõtiskledes aromaatset ja head vene mahorkat.
Pabeross oli kustunud...
Veeredes äravisatuna lume peal, kuni tuul ta eemalduva sooblinahkse kasukaga naisterahva jäetud jalajälje põhja kukutas.
Seal vedeles kägardunult peen sigaretipakk, millel kulunud kiri „Apricot. German Blend.“
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar