Eila Tarvanpääl...

Ommiq siis...
Muide, nüüd olen ma prominent, kuna eila varahommikul kondasin Tarvanpää promenaadil.
Siis, kui bussist maha astusin ja kirusin endamisi, et kuradima kohvinälg on ning sellest tulenevalt võitlesin unega.
Kõiksepealt jalutasin Hagari Piitsamaja manu, mis aga oli veel suletud.
Siis mööda promenaadi kõmpisin järgmise söömakoha man, lootust hellitamata – kas tuu veel avatud pole.
Üritasin Turuplatzi minna.
Aga ju olin oma mõtetega nii ametis, et ühel hetkel avastasin end hoopis Laada bistroo juures.
Misse kandis juba uut nime Laada kohvik.
Astusin sisse ja tellisin omale kohvi.
Kohvitass käes laveerisin nurga peale istuma.
Aknast välja kaedes kahetsesin tõsimeeli, et mul fotokas maha jäi.
Tumehallid pilved taamal, pool tänavat ja varahommikune päikesehelk vaateväljas...
Tööle kiirustavad loomad trippimas oma kontstikkudega...
Millise kena pildi saanuks sel hetkel.
Oeehhh...
Peale kohvi joomingut astusin möödaminnes kroonisellust läbi.
Mõned kaubakohad olid sealgi suletud.
Ma enam ei tahagi selgust küsimusele, miks poed üldiselt väga hilja avatakse.
Saan aru, et müüjatel on ka pered ja omanikud on väga laisad, et ise kassas istuda.
Kuulsin ja lugesin kunagi ammu, et vanasti oli poodnik poe omanik, kes juba kell 6 avas oma äri, istudes ise kassas. Juhul, kui oli hea asukohaga koht, siis oli ta reeglina ka jõukam ja palkas ka selli, kellega oli selline kaup, et poolest hommikust võtab sell kaupluse asjaajamise oma kaela. Ja õhtuti oli jälle omanik arvelaua taga.