Lämbetel päevadel üritasin siestat pidades kidramängu õppida kuulmise järgi.
No mitte ei tule mul miskit välja.
Ju pole mul suzuki?-õppeks vajalikku kogemust.
Lihtsalt tinistan mingisuguse meloodia välja, a too on niivõrd hädine piuks.
Ei kannata kriitikat.
Mitukümmend silmapaari on mind vähem imetlemas.
Musikaalne kärbes, kes lendas mu põlvele kidramusa nautima, sai hävitava löögi osaliseks.
Kärbsepiitsaga.
10.6.11
Kidramäng, siesta ja kärbes...
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
mina ja mu loomad,
naasama
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar