Vabakutselise töötatöölise memuaarid...

Nädalataguse sissekande vaimust oli asi kaugel. Väga kaugel...
Tööd oli sitaks palju, lisaks trimmerdamisele sai laudu valitud, saetud, värvitud, puid kuuri kantud, seasitta välja kärutet, emis uude sulgu saadetud, oksarisu jaaniku tarbeks korjatud, mesilassülemit tarru aidatud...
No ei tule kõik tööd ühekorraga meelde, mida kõike seal sai toimetet...
Seega, möödunud nädalast meenub mulle ainult kõva töörügamine ja pühabaommiqne õudne pohmakas.
Tuu viimane raisk oli nii võimas, et pool päeva võttis enne, kui inimeselooma tunne jõudse kohale.
Mäletan vaid seda, et lauba ööl vasta pühabat sai igatsugu hõrgutisi mekitud.
Kusjuures laubal hoidsin üsna kainet joont kuni õdaqni jurqmaja man, kus hõrgutisi mekitud sai.
Mida kõike seal polnd...
Saslõkki oli ikke oi-ku-pallu.
Alkot siiski sai vähem pruugitet, kui tavaliselt.
Ise ma arvan, et seened üldisemalt mulle ei sobi pohlavee-õlle-veini-brändi kõrvale.
Just seened hallitusjuustu ja vorstiga olid esimesed asjad, mis mulle ommiq väljas põit tühjendades mu sisemusest märku andsid.
Ega ma kade olnud, ajasin näpud kurku ja sealt nad tulidki riburada.

Muideks, laubaöösi, kui jurq läbi, läksin ööbimisekohta, heites koikule, sulgesin silmad ning uinusin pilkselt. Muidu olin pea kõik need ööd, vähernud küll ühtpidi, küll teistpidi, vasta ommiqt sain alles sõba silmi...
Lämmi oli.
Küllap vist mingi pidur oli mu magamisel peal, mis alko mõjul vabastet sai.

Endale edaspidiseks teadmiseks...
Parim pohmakaravim on see, millega eelmisel õdaq liialdatud sai.
Kuigi veini ma rüüpasin veits rohkem, kui õltsi, ravisin pead prantsuse õllega.
Sildil oli küll kiri '33', aga veerand liitrine granaat oli teine.
Mekk oli tollel nagu veneaegsel zigullil.