Tagasitulek tähtede juurest

Pärast raamatu käest panemist jäin segaste tunnetega mõttesse.
Stanislaw Lem taipas ärr asja tuuma – kosmoselennud on mõttetu inimressurside ja monetaarraisk.
Vegeteerides kümmekond aastat peaaegu valgusekiirusel sõitvas paadis, oled kui ajamasinas, naastes Maale, on siin elu edasi lännu umbkaudu sadakond aastat.
Ma tunnetasin täiega minategelase Hal Breggi hämmastust bezatreerimise, eskalaatorilaadsete liikumisvahendite jms. suhtes.
Google – khmmm... vabandust – infor teab kõike ja ühendab...
Mis puutub vägivallatusse ilma, ausalt öeldes on inimkonna ajalugu olnud võitluste tallermaa,
ka sellega pani Lem täppesse, kui peale bezatreerimise käikulaskmist kuivasid sündmused üsna igavateks.
Teate noid meelelahutussaateid, kus inimloom pisteti täispuhutavatesse ürpidesse, et seejärel gladiaatori kombel vastasega ennast kogu ilmale naerualuseks teha. Novot, see idee on ilmselt Lemi peakolust pärit.
Miskipärast kerkis mulle silme ette kommunism, kuid üsna pea varises kõik see kokku, kui Bregg soovis suvilakohta üürida, et pidi selle eest maksma.
Realist pole see, kes reaalselt mõtleb, vaid see, kes reaalis näitleb. Ehk siis reaal on teatri, kino, seriaalide ja muu siukse segadus.
Teleriekraan oli jutustuses terve toa sein täis. Kaugel siis meiegi tehnoloogia on?
Raamatu mõjul aga kipun arvama, et võidurelvastumise katte all saadeti paar ekspeditsiooni salaja kosmosesse, kust nad naasevad kuskil sajaviiekumne aasta pärast.
Noh, kamoon pole?

Leidsin ühe sügavmõttelise üteluse, mille Lem omistas Platonile: „Õnnetu – sa oled saanud, mida sa oled tahtnud.“