Eelmise peatüki järg

Käisin täna survepesus.
Ehk siis tohtri man.
Vaiku ajaja kõrvaga.
Mure ikka oli nii suur, et mu ainus kiilaspea tahtis halliks minna.
Eila tegin enda täiesti lolliks.
Nimelt plaanisin kaunite kunsti hulka kuuluvat üritust minna kuulama, aga ajasin ilmselt kuupäevad sassi.
Ei tea, miks nii juhtus.
Ilmselgelt mure kõrvade pärast ajas ajudes midagi segamini.
Aga noh pole hullu.
Mis eila pooleli jäi, tuleb täna kordamisele.
Käravetel algab pool üheksa järvemusa kontsert.
Mis pidi lõppema tulevärgiga.
Näis siis...

Aga mis kurtusesse puutub, siis mina küll oma elu ette ei kujuta elamas täitsa kurdina.
Isegi praegu soovin, et ma saaksin kuulata linnulaulu, millest mul pole õrna aimugi, kuigi käo kukkumist taamal enam-vähem kuulen.
Vot sellest olen küll ilma, mis puudutab linnulaulu eristamisse.
Ehk mis lind mismoodi häälitseb.
Aga tuleb leppida sellega, mis on.
Ehkki väga vähesed kuuljad ihaldavad kurtust, eriti meesisendid, kes kodus näägutava naise mant põrutavad looduse rohelusse vaikust nautima.
Muide mina olevat rääkima hakanud siis, kui kirjutama õppisin.
Muidu ajasin kaashäälikud alati sassi, et keegi ei saanud aru, mida ma öelda tahtsin.
Vot sedasi lood.