Kuradi unine kõrv...

Ommiq!
Juba mitmet ommiq järgepanu ärkan ma vahelduvkuulmisega.
Ühest, vasakust kõrvast päris kurt.
Tänagi tajusin, et pooled sõnad läksivad kõige kaduviku teed.
Unise peaga pidin järsku oma tähelepanu teritama enneolematusse kõrgusesse, et raadiumimölast aru saada.
No ega see hea ole.
Nii, nagu ma aeglase ärkamisega – alles lõunaks suudan oma meeled tähelepanuks keskendada.
Ja nii on mul ka lõunaks kuulmine kah talutaval tasemel.

Siuke hull mõttemülgas keris vaimupildis lahti:
Kui ma ajan juba kõrvavaiku, siis olen kui puu.
Okaspuu, millel kah vaik voolab.
Kui okaspuu ära kuivab, tuleb teine langetada.
Tolleks aga tuleb kerves, mootorsaag abiks võtta.
Hehh, mõõk käraks kah ärr – Kalevipoja jälgedes sellisel juhul käin...
Või jätta kuivanud puu lindudele söömalauaks.
Dilemma messugune...