Koiotid ja kartulid

Kuu oli just oma nina pilve tagant välja pistnud, andes puhkust külmale vihmale, mis päev otsa ladises sadada. Selle hõbedase valguse taustal joonistusid raagus puud, mis aegammisi maapinnalt tõusvasse uttu mähkusid. Nendesamuste põlispuude all hiilis viis varju hauakääbaste vahel. Taskulampide võimsad valgusvihud liikusid sihikindlalt nagu verekoerad ajaksid värskeid jälgi taga, kuni ühel hetkel kaoti aina tiheneva udulaama sisse.
Üsna pea oli kuulda vaikset sahinat – üks hauakääbas virgus elule, et mõne liigutuse järel taas tarduda.
Taamal, kus tiheneva udu sees kumas vaevumärgatav valgus, hakkas kostma summutatud helid, mille tekitasid metall ja muld, mille sekka eksisid manitsevad sosinad.
Veerand tundi hiljem levis ümberkondsesse tuhmivõitu kraaped.
Raskelt roomavad pilved varjutasid taas kuu.
Kõik mattus sajusesse pimedusse...

Kapten käis tusasel ilmel oma kabinetis edasi-tagasi.
„Jälle üks hauarüüstamine? Mis neil inimestel viimasel ajal arus on? Mida nad otsivad? Koiotid, raisad“
Leitnant laiutas käsi.
„Hea küll, läksime! Ega seal midagi näha olegi. Vihm on jäljed maha pesnud.“

Veerand tundi hiljem oldi vinguva sireeni saatel kalmistu väravas.
Vana kalmistuvaht juba ootas neid.
Ta juhatas politseinikud kõige otsemat teed pidi rüüstatud kalmule.
Kapten vaatas ringi.
Ta tundis, et midagi on valesti.
Jah, tal oli õigus.
Kapten libistas enda auku, kergitas veidi kirstukaant.
Piiludes kaane alla ta kahvatas veidi, mis ei jäänud leitnandile märkamata.
Leitnant libistas käsku ootamata kapteni kõrvale, pistis näpud kaane alla.
Lugedes kolmeni kerkis kirstukaas kahe mehe jõul.
Kirstus oli kaks laipa.
Üks oli lagunenud, teine üsna värske.