Lilleline veebruar

„Nüüd palun lauda.
Palun laske kartulitel ringi käia.
Samuti süldil, vorstidel, kapsastel.
Puljongit saab mõne hetke pärast.
Ahjahh!
Peaaegu unustasin – kellel käsi nii hullusti ei värise, võivad pitse täitma hakata.
Senikaua, kui pitse täidetakse, paar sõna.
Kõigepealt palun teil vastu võtta mu siiraimad tänud.
Niipalju lilli pole ma kunagi saanud ja seda veebruarikuus.
Ja et te võtsite vaevaks mu juubelile tulla ükskõik kust maailma otsast, see liigutab mu südant kõige rohkem.
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks minus voogavaid tundeid.
Seda enam olen üllatunud...
Lörrrr...
Vabandust!
...olen meelitatud sellest faktist, et mu seni elatud elu on olnud sõpraderohke.
Sooviks loota, et see jätkub.
Muidugi oli meie vahel mõnikord lahkarvamused.
Kellel neid pole?
Tähtis oli see, et nende erimeelsuste lahendamisel tugevnesid hoopis meie sõpruse lõimed.
Ma tänan teid, kallid sõbrad, et te olemas olete!
Nüüd on vist kõik...
Minu poolt vähemalt!
Ahjahh!
Annan nüüd sõnajärje edasi Evalyle, kes nii väga soovib kõnelda.
Palun, Evaly!“

„Kallid sõbrad!
Tõstkem pits Juhani terviseks!
Mis nüüd?
Juhan?!
Miks su kämmal pitsist läbi läheb nagu silmamoondus.
Ega sa äkki vaim ole?
Oledki?!
Issver, appigene, ma minestan!
Mammamia...“