Järgmisel korral me ei näe, raisad!

Niipaljukest siis oligi riigi sõna.
Õigemini sõnakõlksu.
Mäletatavasti lubas riik hoida rahvaloendusel kogutud andmed oma tarbeks ja noid kolmandatele isikutele ei väljastata.
Suure suuga lubati, et hoitakse andmed salajases, ehkki ma väegade skeptiliselt tollesse suhtusin, unustati rahvaloendust planeerides järgmise kümne-tosina aasta eelarve, mis kulunuks servupargi peale. On ikke riigiissidel mõtlemisvõime nagu ahju mineval kanakarjal.
Nõnda siis, kui ei suudeta raha leida eelarvest, siis tuleb andmete kogumine maksumaksja kulul hoopis ära jätta.
Kui seekord sai edastatud mu eraelu puudutavatele küsimustele üsna valesid vastuseid, siis tulevikus ei kavatse ma küsimustikule üldse vastata. Ja ühtlasi muretsen paar lõukoera hoovi, kui keegi riigiametit esindav eraettevõtja mu andmeid tahab korjata.
Ja kuna mu põhjapanevad andmed on möödapandud , siis peaks olema kogu riigi andmebaas üheainsa muutuja tõttu üks suur valede rägastik...

Tuleb meelde matemaatika tund, kuis mina ühte võrrandit püüdsin lahendada nii kiiresti kui suutsin. Vastuse number oli õige, kuid õpetaja küsis – kust see miinus siia sai?
Hakkas kontrollima, raibe. Ja tuli välja, et minu lahenduskäik oli veidi viltune, kuid mida edasi, seda rohkem punaseks mu vihikulehekülg muutus. Just nagu pubekaeas poisike vana prostituudi man. 

Hehh, tegelikult pole põhjust paanikaks, kuna munakollane, lõustakaustik, pisipehme ja paljud teised rahvusvahelised korburatsioonid teavad sinust ilmselt rohkem kui sa ise ning teenivad selle pealt üsna kopsaka summa.
Viimasel ajal küsib munakollane ikka ja jälle mu telefoninummert, väites miskit säänest, et sellisel juhul on mu andmed kindlalt kaitstud või saavad mulle kõndima lännu parooli operatiivselt tagasi saata. Sama seis on ka pisipehme postkastiga.
Mingu kanni!
Tutkit ma moblanummert ütlen.
Põhjus üsna proosaline – ma ei tea isegi, mis mu nummer om.
Lihtsalt ei seisa meeles.
Mu peakolu pole prügikast...