Pagendatu

Mägedega piiratud orgu jõudis päevavalgus nagu alati suure hilinemisega, aga selle-eest valgus too veripunasest hämarusest kiirelt silmipimestavaks hallikarva valguseks. Mäeveerul kasvasid kaootiliselt mõned üksikud kidurad, kuid sitked seedrid, mis ei suutnud oma klorofüllilist rohelust ümbruskonda külida. Midagi muud ei saanudki seal kosuda, sest juba ammustest aegadest saadik olid veerenud päikesest tulised rahnud pisimagi tuulepuhanguga alla orgu, kus vette plärtsatades need plaksatades teravateks kildudeks lagunesid. Väiksemad neist viis ülikiire vetevool allajõge, kuid mõned suuremad jäid jõepõhja pidama alles paar-kolm miili allpool. Pea igal sügisel tekkis sinna looduslik kividest tammilaadne moodustis, mis järgmisel kevadel lumesulamise aegu suureneva lisaveemassi poolt abajasse suruti.
Vaid mõnedel harvadel tuulevaiksetel päevadel oli all orus kuulda, kuidas kivid üleval tulikuuma päikese paistel vaevikuuldavalt oiates paisusid, mis vabastasid vaikselt praksudes samal ajal oma soontest ülearused soolad, muutudes poorseteks nagu pimsskivid. Sel moel ei sobinud tuliseks köetud õhk sugugi  hingamiseks – raskelt mineraalsoolane kuiv tolm pani poole sõõmu pealt läkastama.
Vanad kalurid, kes nimetasid seda ilmselgelt inimvaenulikku kohta Eeskojaks, vältisid ka tormide aegu sinna sattumast, väites, et pigem hukkutakse mäsleval merel kui sellesinatise kaldale jalg asetatakse.
Vanades ürikutes oli ala nimetuseks märgitud millegipärast Werewellewall.
Tuhnides veelgi sügavalt, ei löönud uurijatele kunagi ette mitte ühtki legendi ega kirjelduserida, justnagu koht ootaks avastamist ja kindlasti ka seiklejaid.
Kuid aja jooksul olid paraku kõikide uljaspeade üritused lõppenud üsna kurvalt.
Viimati, viis-kuus talve tagasi, maabus lahesopi kaldal mingisugune teadlaste grupp, kes üritas uuema tehnoloogia abiga müstiliselt salapärase koha suhtes selgust tuua, kuid kuskil paar-kolm miili sisemaa pool oli kogu tehnika juba loodusestiihia meelevallas otsad andnud ning kahest tosinast inimgrupist naases järgmise päeva koidu eeli, ligi viisteist tundi hiljem, üksainus hullumeelselt käituv, vilavate silmadega ja millegist soniv inimvare, kes toimetati kiirelt sinna, kus oodati tulemusi ekspeditsiooni õnnestumises või läbikukkumises. Sealt omakorda suunati too märatsev õnnetu kinnisesse raviasutusse, kuna kippus teiste elude kallale.
See neetud igahommikune külmus keeras vabiseva alasti kogu põrandapinnal kõverasse.
Ta avas loiult silmad. Silmanurgast veeresid kuumad pisarad. Inimvare tõusis vaevaliselt istukile ning vaatas pisarsilmi kinnisesse ruumi valguvat valgust, mis kõrguses mitu korda lõikus peegeldades seintelt. Kuju tõstis kuidagi plastiliselt käed ette, just nagu kaitseks ta oma pisaratest märgi silmi valguse eest, mis kõrgelt sisse immitses, paljastades kahvatu nahavärvi.
Juba ammu oli professor täheldanud oma olukorra lootusetust.
Kuid ta ei saanud teisiti toimida.
Ta teadis ja tundis kahetsust.
Kahetsust puutumatu puudutamisest.
Ning puutumatu puudutusest.
Ta vaikis.
Kuid ta ei teadnud ühte.
Aasta pärast tema naasmist piiras militaaramet territooriumi, mis kandis Werewellewalli nimetust, okastraataiaga...