KÖÖMES (teine osa)

Tuu eilane kontsert oli veidi intiimne – kaputäis inimesi oli kuulamas.
Häbi-häbi kohalikule rahvale!
Kultuurimaja toetuseks korraldatud heategevuskontsert, kus toimetati pealinna punt kohale.
Võib-olla oli põhjus viletsas reklaamis?
Ega ei tea küll.

Mina tulin 2.jaanuari päeval küla pealt, kus olen nagu ikka tavaliselt aastat vahetanud, kuna perepojal on aasta viimatsel päeval sünna. Seekord oli lausa juubel. Noh ja siis sai pead parandatud. Pohmakajääkidega peanupp otsas sõistin mina siis bussiga tagasi.
Mõtlesin bussist maha astudes, et kaen ka, mis vahepeal uudist – kes maha koksatud, kes kadunud jne. Pold teisi. Kuid siis silmasin kuulutust. Ohoo... Mis hea võimalus aastat alustada!
Eile oli üsna toimekas päev. Sai loratud paari sõbraga, siis poes käidud ja kalmistul vanad küünlad kokku korjatud ning takkapihta ka metsas hoogtööaega alustet.
Kuradi pajud annavad ikka peamurdmist. Kogu aeg vaata üles, kas läheb õiges suunas või mitte. Üleval ladvaosa harali ja jäi iga puu külge stoppama. Eks ma jupitasin teist kuni sain ladva tagasi kännu suunal maha lasta. Kogu aeg oli hirm nahas, et ma jään nüüd alla. Ja seetõttu ka väga märjaks higistasin esimese veerandtunniga. Pean võrkpesu ikkagi ärr ostma – jääb ihu vähemalt kuivaks.
Oksarisu kokkukorjamisel tundsin, et võhma jääb vähemaks. Notid said ikka suure ponnistusega kokku kraabitud ja hunnikutesse pandud. Mul hea süsteem välja mõeldud, kuid mõttekuses kahtlen veits. Parajad hunnikud on päevase äraveo suurused. Tegelt oleks ikkagi kõik notid ühte punti pidanud panema, aga ma ei viitsinud tol hetkel sellega mässata. Päris pimedani läks välja.

Paar tundi mis jäi kontserdi alguseni, otsisin netist Köömese kohta teavet. Sinutorust sain esmase kujutuse Köömesest kätte. Ausalt, ma polnud neist eriti miskit kuulnud, kuigi nad võisid kuskil maakonnakeskustes esineda. Aga kui nad RockCafes esinesid, pidid nad olema ikkagi ülikõvad kutid. Muidumehi seal esinemist ärr solkida ei lastagi...
Igaks petteks võtsin paarirublasele sissepääsulunale lisaks kümneka kaasa. Äkki mingeid helikonserve müüakse?! Kuue rubla eest omandasingi ühe sellise. Pole jõudnud kuulatagi teist.

Seega oli minu panus naaberkihelkonna kultuurimaja heategevusele kaheksa rubla. Minu sisseregatud elukoht on ikka Väike-Maarja kihelkonnas. Mul on nüüd hea aasida kohalikke, mis jama neil on, et tuuakse kultuur koju kätte, ja teie, tolvanid, ei viitsi isegi jalgu perse alt välja sirutada et vähemalt aidata kultuurimajal hinge sees hoida ja pärast vingute siin, et pole midagi teha!
Ega ma ise ka sellest patust puhas ole. Aga ma valin neid üritusi, kus ma soovin käia. Igat saasta ma ka ei seedi.

Aga kontserdiga jäin täitsa rahule. Mõnus oli. Tantsima just ei võtnud, nagu kohalikku venelast, kes kargas iga laulu ajal nii hullusti sokkide väel, et küsis bändimeestelt janu kustutamiseks paar sõõmu õlut. Minul peaks olema venelase veri sees, kuid mis teha, eestlaslik kere ei tahtnud alul vedu võtta, kuigi ajudes mõnulesid juba endorfiinid või miskised ensüümid juba esimeste kidrahelide peale.
Päris hää tunne oli. Kahetsesin, et fotoka kottu jätse, igaks juhuks, et äkki on rahvast murdu. Raisk!
Tosin inimest ainult kuulas... Ülejäänud vallarahvas istus kodus. Nad ei tea, millest ilma jäivad.
Heatujulised muusikud ei lasknud ennast häirida publikumi vähesusest.
Panid duurid põhja ja nautisid igat lugu, mis oli näha ka minusugusele musavõhikule, kes ma pole noote õppinud.
Vot nii, aitab küll!

Jääb vaid soovida KÖÖMESe poistele tuult tiibadesse ja edukaid kontserte!