Oh kurat küll

Nüüd sain ise ka mahti mõtlema hakata.
Enne ei saanud, kuna mõtlemisvõime oli kinni kiilunud.
Või oli see lühis, misse kahe ajupoolkera vahelisi elektrivoogusid maandas.

Õudne mõelda, kui palju juhtumisi selle ajaga toimunud on – ei jõua enam nuhkida noid.
Nagu ma aru saan, on valitseva ja mittevalitseva kliki žurnalistikal hapnenud munade hooaeg käes.

Sitt maha! - hüüdis keegi ruotslasest klassik ruotsi-eesti segakeeli.
Milllest me täna räägime?

Võiks ju aga ei pea kärssharidusest pajatada.
Näituseks käisin mina peale õdaqkeskhariduse omandamist ülikooli fuajees – kaugemale ei saanud, kuna sain aru, et see müütiline kärssav haritus jääb jalgasaamatusse kaugusesse.
Minu jaoks vähemalt.
Nüüdki tunnen, et ei ole tuu kärssharidus minu jaoks teps mitte.
Tollest arusaamisest oli vaja ainult paar silmapilku, mis ma viskasin ülikooli seinalehele.
Rohkemat ma ei saavutanud, kuna kolmandat silma läks vaja kuidagiviisi lollaka inimese kombel fuajeest väljapääsemiseks, sinna sammaste vahele, kus ma juba sain silmnägemise tagasi, et pühkisin tagasi sinna, kus mu seaduspärane koht oli.
Nagu praegugi, olles töötuna arvele võtmata, ootan, kunas õnn minu hoovile paiskub.
Soovitavalt koos kullakoormatega.
Üteldakse ju: rääkimine hõbe – vaikimine kuld.

See-eest tänan proosit siis! ma iseennast, kui olnuksin nii lolli järjekindlusega pääsenud mingeid semestreid läbi võttes magistri-, mis veel hullem – doktorikraadini ning praegu olnuksin mitte-erialaliselt linnukitkujaks munsterdanud, siis tunne kui selline on pask mis vedelpask.

Nojah, kunagi sai ühele noorele sugulasele seda problemaatikat tutvustatud, siis tema, olles läbinud ülikooli, leidis millegipärast, et seda aega võinuks kasutada ülikooli või kuskil suvalises külaraamatukogus istudes, nina raamatus kinni, vegeteerida.
Teeb see ju sama välja.
Ainult, et paberit sellise asja eest ei saa, väljaarvatud extärnina eksameid sooritades.
Kuna mul on aegade jooksul välja kujunenud vastumeelsus eksamite ja kontrolltööde vastu, siis enam ma ei unistanud üliõpilaseks saamisest.
Vot nii.

Aga jah, kärssharidust tuleks ümber, õieti tagasi seadistada.
Nimelt tuleks kogu süsteem rajada mitte skalpide peale, nagu praegu moes on, vaid nagu õndsal Nõukogude ajal, kus sa pidid pingutama sisseastumisel, et haisul ka hais man on.
Vat siis saab öelda uhkelt – kõrgharidus.
Need õppekohad, mis tagasi teenivad (juristid ntx.) lühikese aja jooksul, tuleb muidugi tasuliseks teha.
Muidu pole muud kuulda, kui ei kõlbavat extudengeile üks, ei kõlba teine töö.

Minule ka ei kõlba – tohtrid on ärr keelanud mõningad vägagi tasuvad tööliigid – kutseline roolikeeraja elik füürer, kõrgel kohal töötamine (s.o. ntx ettevõtte direktor, rahvasaadik, töödejuhataja, piloot, korstnapühkimine jne.), head kuulmist nõudev (ntx valvur, mölafoni teel müüja, salakuulaja) ja head tasakaalu nõudev (ntx. sirkuseakrupaat, katustel turnimine) töö on minu jaoks maha maetud.
Ma ei taluvat ka pinget – ei saa ka elektrimontöörina ametisse munsterdatud.

Vene sõjaväes võis minusugune omal ajal isegi seeruks saada, aga Musku kindralstaap põlgas mu ära – kroonupiletil oli kirjas, et ma olevat vajalik ainult sõjas – rahuajal mind ei tülitata.
Ja ausalt, ega ma pole ka neid tülitanud...