Galantsest torukübaraga skeletist võite nüüd und näha.
Enam pole teid kahtlastesse kangialustesse suunavat kontmeest.
Nagu näha võite, on nahk mulle peale kasvanud.
Oh, sellest on aastaid möödas, kui see pilt sai valmis klõpsitud.
Umbkaudu tollest ajast, kui Väike-Maarjas kerkotorn suure kolakaga alla prantsatas.
Tookord midagi ma kribasin tollest isalendurist.
Alles jäi pika õhulennu tagajärjel kriibitud larhv.
Nüüd sain mahti vahetada iseenda lõust vähe inimlikuma palge poolele.
Munakollase prohviilis sai veits üht-teist kohendet miskit, nagu
töökoht - loodripolk
käin - karkude najal
ja lõpetuseks ka elukoht - metsas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar