Raisakull taas sadulas

Üleeila õdaq keerasin rattaga esimest korda elus Jäneda raudteejaama. Sealt edasi Lehtsesse. Huupi teed valides jõudsin ikka õige teeotsa peale, et kottu tagasi jõuda. Nõnda – suunistun edukalt ilma mingisuguste kaartide, kepsuplotterite või muu seesuguste abivahenditeta.

Ring oli üsna zirooitaalia moodi, tänu Patika tõusule, ainult, et lõpusirge ei olnud sugugi kurvilise käänakutõusu moodi. Veidi lühike ka teine – 32 versta, aega kulus tund ja kolmveerand, maksimum kiirus 33 ning keskmiseks kiiruseks käras 18kilumeetrit tunnis. Arvestades tõstetud muudetava nurgaga stemmi kõrgust, vastutuult ja kevadtormi isikkooseisude möödakimamisi pole see mitte paha tulemus, millele sekundeeris ka tahe rahulikumat tempot kasutada.

Sipelga suunal oli teelõik nagu Marsil, kuna seal hööveldati teed - olin esimene kes seal kruusakivide vahel manööverdas. Huvitav küll, et seal mitu korda aastas teehöövel üle käib, aga meite külateele ei ole aastaid enam höövlimees oma larhvi näidanud. 

Muide, mu enda kaal on praegu küll 94 kilo, kuigi normaalne peaks olema kümme kilo ringis kergem.

Võtsingi eesmärgiks vabaneda vähemalt viiest kilost. Kui suve jooksul läheb mu kaal normi, on ülejäänud kilovähenemised boonuseks.

Aga...
Kõikse ehvektiivsem kaalulangetamise moodus on hoopis selgeltnägemine. 

Toda veendumust serveeritakse igasuguse ajaveetmise paberist veergudel ka bittide kujul.